Eile oli hullumeelne ilm, kui Mariga välja läksin. Tuiskas meeletult, aga tagasi kodupoole ma ei pööranud. Jalutasime Eedenisse. Kolasin seal veidi ringi ning ostsin mõned vajalikud asjad. Väga hea tunne oli taas inimeste seas olla. Kasvõi niiviisigi. Jajah, vankri pean ma ka ju neljandalt korruselt ise alla ja tagasi üles tassima, aga välja saamise nimel olen ma nõus seda jõupingutust tegema. Ning eile oli ka see päev, mil ma olin sunnitud luti välja võtma, kuigi ma üldse ei tahtnud seda. Ma ei ole luti vastane, aga seda peaks õigel hetkel oskama lapsele anda. Mitte iga kord, kui kisama hakkab. Mina pakkusin talle seda, siis kui võttis rinda liiga kaua ja oli aru saada, et ta mõnuleb niisama, mis pole sugugi halb, aga nagunii lasen ma õhtul pikalt mõnuleda ja päeval on hea ta oma voodisse magama panna ning sel ajal omi toimetusi teha. Seega oli tal lihtsalt imemisvajadus vaja saada rahuldadatud. Üritan lutti mitte harjumuseks muuta. Õhtul sain ma tõeliste koolikute (e. gaasivalude) osaliseks. Varem pole need nii hullud olnud. Mitu tundi nuttis lohutamatult ja niiiii kõvasti, ma peaaegu oleks temaga koos ulguma hakanud. Otsustasingi siis oma toitumisel paremini silma peal hakata hoidma, sest ka see võib lapsele gaasivalusid põhjustada. Tahaks loota, et see annab tulemust. Nii ma siis olengi putrude peal.
Ja täna. Täna jäi ta täitsa ise magama. Mässisin vaid teki ka ümber, et see uni ikka kiiremini tuleks ja magusam oleks. Muidu jäi tuttu ikka süües.