Nagu filmis, eks. Tanel sai reedel viimasele linnaloale. Ei tea kust see tuli, aga Mari tahtis temaga ringi hängida, st. käest kinni hoides kõndida ja siis ühel hetkel tegi Mari mitu sammu minu poole, nii et mitte keegi ega miski teda ei toetanud. Jubekhuul! Jah, pisar läikis mu silmis. On ju Tanel viimased 7 kuud kodus käinud nii kuidas on saanud ja Mari pole eriti vaimustuses temast olnud, seepärast mind selline käitumine üllatas, loomulikult positiivselt ja nüüd need esimesed sammud ka..lahe.
Laupäeval olime kesklinnas ja Müürililletäikal, seal sai ta ka palju ringi jalutada, meie kätest küll kinni hoides, aga meelitades tegi ise ka samme. Vaaimuustav!
Reedel, enne Taneli tulekut, läksime kalmistule koos mu papsiga, sest talvel meist keegi ei käinud ja sügisesed lehed olid riisumata. Ootasin seda käiku tükk aega. Põrsas vist sai aga külma, nüüd on nohus.
Tanel on kuu pärast päriselt jäädavalt kodus, oeh, lõpuks saabki see läbi, nii-nii pikk oli talv ja üksindus. Kolmekesi on ikka parim.