Esimene nädal ujumiskursust selja taga ja teise nädala esimene tund ka läbi. On kolm nädalat veel ees. 9.apill ehk esmaspäev ongi viimane. Kui esimene nädal oli üsna lebo, siis seekordne tund nõudis minult rohkem, aga tunne on siiani väga hea. Leian end viimasel ajal tihti küsimas, et miks ma lapsena ujumistrenni ei läinud, vett pole ma kartnud ju kunagi, aga õpetussõnu pole kunagi saanud. Tegelikult naudin sporti tõeliselt alles viimased paar aastat, hetkel on kihk nii paljusid asju ära proovida, samas pole mul trennis käimise harjumust eriti kunagi olnud. Aastakese olin 6 või 7.klassis kergejõustikus, kuhu mind tiris õde, sest tema käis seal, ka vend, ema aktiivselt noorena, isa oli rohkem korvpalli peal. Mind ühest küljest paelus see ala, paelub siiani, aga igasugune trennis käimise soov kadus, kui pidevalt oli tarvis võistelda, pidevalt heideti mulle ette, et miks ma pole selline nagu mu õde ja mu jalad, põlved valutasid koguaeg. Ju mul polnud piisavalt tahtejõudu. Kuigi pärast loobumist üritas õde mind igatepidi veenda, et tule ikka tagasi, ka treener läbi ema üritas, et minust saab asja, siiski jätsin selle sinnapaika. Üheks treeningtunniks suudeti mind veel korvpalli vedada, aga see ei meeldinud üldse. Ja ongi kõik. Kodus ei hakatud mind ka tagant utsitama, et muud ala proovida ja ma olin pikka aega kindel, et sport pole minu jaoks, kuigi mul olid eeldused olemas ja ma polnud mitte kehv, lihtsalt ei viitsinud.
Ujumas hakkasin käima kolm aastat tagasi 3.märtsil, täpselt mäletan. Täpselt mäletan ka põhjust, tahtsin kaalust alla võtta ja mõeldes läbi, mis trenni teha võiks, siis ainukesena paeluski ujumine. Mu oskus oli muidugi kesine, pea veest väljas pardi kombel ja netist loetu põhjal konna ujumine. 3 kuud käisin basseinis, sealhulgas 1 kuu regulaarselt jooksmas, siis hakkas rasedus endast märku andma ja ma ei suutnud enam ujuda ega ka joosta. Mul oli niii paha olla koguaeg, väsimus oli meeeeeeletu. Lihtsalt kodus mitte midagi tegemine garanteeris 2-3 tunnist lõunaund. Kui Mari sündis, siis hõiskasin, et saab väljas jalutamas käia, ma täiega kimasin ringi, vaatasin neid uimerdavaid emasid ja mõtlesin, et miks nad nii aeglaselt longivad, võimalus on olemas, liigutagu end. Peagi lonkisin samamoodi.
Nüüd, kui õhtul kell 9 koju jõuan ja hakkan Mari magama sättima, siis jõudu on kuidagi ohtralt palju, ma jaksan temaga rahulikult rääkida ja ei lähe närvi, kui mingi pisikese asja pärast protestima hakkab. Peagi saabub ka mu väsimus ja voodisse kobin tavalisest varem. Kõik on lihtsalt nii hästi.

Mari Pokinen - Kui tunned