Täna saigi ujumiskursus siis läbi. Treeneril on plaanis kahe nädala pärast hakata ka läbi viima jätkukursust, nii et ta moosib meid hoolega. Ma läheks küll, aga asi jääb raha taha ja ma ei saaks jälle Mariga kuu aega ujuma minna, sest neli korda nädalas Aurat külastada oleks juba liig. Pealegi on mu isa lapse kantseldamisest väsinud, ta pole seda küll öelnud, aga on aru saada. Käin ikka omal käel edasi basseinis, lihtsalt juhendajat pole kõrval ja seltskonda ka, mis oli täiesti tore. See kursus on tegelikult ikka väga palju juurde andnud igal moel, khm.. pealegi kiidulaulu ka treeneri poolt, et rinnuliujumine on  mul väga hea ja krool kogu kursuse peale kõige parem.. khm..
Vahepeal sai ära tehtud lasteaiakoha leping, mai lõpus toimub koosolek ning 1.augustist oleme oodatud harjutama. Näis, näis..
Loen praegu paralleelselt seda ja seda raamatut. Millalgi aastaid tagasi tekkis mul maeiteakust huvi Mongoolia vastu, ütleme nii, et Roy Strider äratas minus taas soovi sinna reisida ja kasvatusteemalisi raamatuid loen üldiselt skeptiliselt, aga kõrva taha panemist leidub tolles teoses küll. Eks ma kirjutan sellest veel edaspidi, mõelnud olen küll palju nii enda käitumise peale kui ka üldse sellele, mida ühiskond meile ette dikteerib ja mida me ikka pimesi, ise päriselt mõtlemata, järgime.