Igatahes, oleme nüüd tagasi alguses, nimelt koolis. Tema päevases, ma õhtuses. Ega kerge just ei saa olema, aga peab hakkama saama. Mingis mõttes ootan ja samas kardan, et olen 5 aasta jooksul nii lolliks jäänud, et kolepaha hakkab, aga mu motivatsioon on kõrge ja ma päriselt püüan. Mari hoidmine jaguneb õhtuti Taneli, tema ema ning minu papsi vahel. Mõned päevad nädalas oleks päeval sõimes ka. Küll kõik paika loksub, eks?!!!
Vahepeal külastasime pealinna. Selle uue Sebe bussiga saime ka sõita, oluliselt mugavam istmealune ja mõnusam õhustik. See isiklik ekraan nina ees nats isegi häiris, muidu lasen ise ka silma looja kui laps magama jääb, aga nüüd oli ju nii põnev hoopis mingit filmi vaadata. Käisime loomaaias ja muudkui tassisime vahetustega last süles, kuigi ta ise kõndis ka ikka, aga enamasti oli vaja kiirelt edasi liikuda. Nagu ikka oli sada erinevat kitse ja tuhat erinevat lindu ja elasime hetkede nimel, et tiigrit või lõvi või karu või elevanti või ahvi näha, aga ohhhh kus sa sellega - suured kiisud ju magavad päeval päris palju, karu ka esialgu oli peidus, kuid juhtusime teist korda mööduma, siis ikka näitas end ja troopikamaja, mini loomaaed olid kinni, aga elevante siiski nägime. Lõpuks hakkas mul halb. Loomad on ju puuris.. nagu PUURIS.. sa tahaksid puuris elada? Miks peaksid nemad tahtma? Lihtsalt sellepärast, et nad on loomad vä? Ma ei tea, kas ma enam kunagi sinna lähen.
Seejärel suundusime totaalselt puupüsti täis trammiga oma ööbimispaiga poole ja õhtuhämaruses läksime juba suurema kambaga Russalka juurde, sest ajateenijad pidid sinna marssima ning too muinastulede süütamine mere ääres oli ju ka. Ja see oli ilus, tõesti oli. Laiguliste seltskonnas oli üks Taneli sõber, kelle pärast me üldse sinna läksimegi. Mari uinus voodis alles veidi peale kella 23, Tanel läks sõpsiga linnapeale ja mina avasin veini ning istusin tolle laigulisest sõbra pruudiga laua taha juttu rääkima. Ja millegipärast me klapime hästi, juttu jätkus kella 3ni. Mäletad, ma vist lubasin hingelähedasi inimesi lähemal hoida, noh, ma nüüd siis üritan.
Järgmisel päeval tuiasime veel nats ringi, siis suundusime Tartu poole, bussis tukkumine oli seekord imelihtne.