Eile, kui ma magama läksin, hakkasin mõtlema ja ma ei suutnud mitte kuidagi uinuda enam. Teema pole kuidagi intrigeeriv, aga sellele mõtlemine oli hea. Mari leidis ühel hetkel oma mänguasjakastist kummist pardi, mis on meie lapsepõlveajast mänguasi, kuid ostetud mõned suved tagasi vanakraamiturult, sest see meeldis mulle, siis polnud Mari veel päris sellises eas, kus ta oleks osanud öelda, et näe, see part on tore, talle lihtsalt meeldisid kõik mänguasjad. Ja nüüd käib part temaga lasteaias, vannis, voodis, bussiga sõitmas.. Mind veidi hämmastab see, sest ta pole eriti näidanud suurt kiindumust mõne kindla mänguasja suhtes, mida ta oleks tahtnud endaga kõikjale kaasa võtta. Kõigi nende muude pehmete ja karvaste ja värviliste asjade seast valis ta just vana, pisut luitunud kummist pardi. Ikka ju arvad, et lastele meeldivad mänguasjad, kus on palju nuppe, värve, mis teevad häält, keerlevad jne, aga näe, midagi võlub teda just selle lihtsa pardi juures. Arvad, et tead midagi, aga tegelikult ikka ei tea küll.
Üleüldse, mis värk nende vanade asjadega on? Nad on tuhandeid kordi olulisemad kui uued. Äkki sellepärast, et mõne asja kohta tead sa lugu või sul on võimalik lugu kasvõi välja mõelda. Mul on üks suurem suhkrutoos, mille andis mu vanaisa kunagi. Pärineb II Maailmasõja ajast ja on oksüdeerunud üleni mustaks, peale on graveeritud raudrüü, mõõk, lipp. Ta ei rääkinud mulle küll ühtegi lugu, kuid ütles, et tahaks mulle selle anda. Ma võin vaid ette kujutada, kuidas see nende kodus kuskil riiulis seisis ja kuidas nad vajaduse korral kaane üles tõstsid ja sealt vajaliku võtsid, sest kes teab, äkki nad ei hoidnudki toosis suhkrut. Aga uus suhkrutoos ei kõneta mind nii ja kuidas ta saakski, tal pole midagi "öelda". Eks ole asi ka selles, et need vanad asjad hoiavad mingit mälestust, suhkrutoos hoiab mu vanaisa mälestust.
Võib-olla on ka see põhjuseks, miks mulle meeldib ikka aegajalt oma emast järgi jäänud asjades tuhnida, lootuses leida midagi, mida endaga kaasa võtta. Nii on mul üks vöö, maailma parim püksivöö, päriselt. Ta on kvaliteetne ja mulle meeldiva välimusega, kuigi üle 30 aasta vana, aga isa rääkis, et ema ei kandnud seda eriti. Mul on viimased 8 aastat olnud aktiivselt kasutuses. Ka tema sallid panen endale kaela. Neil pole küll enam tema lõhn küljes nagu siis, kui ma pärast ta surma võtsin riiulist roosa salli ja kandsin seda lohutuseks.
Sellised mõtted.
Teistsuguseid on ka, näiteks mõtted on jooksmise peal ja rattasõidu peal ja loodan, et varsti ka ujumise peal(kui ma oma vajalikud asjad ikka üles leian). Jooksupaus oli 6 kuud, paar viimast nädalat olen ikka järjepidevam olnud ja nimi on kirja pandud Tartu Rattarallile juuni alguseks, seega peaks kiirustama sadula peale minekuga, sest tänavu pole ma seda veel teinud.
Mari sai endale sünnipäevaks pedaalidega ratta, varasema jooksuratta asemele ja ta sõidab päris tublisti, eks enne sai toas kuiva trenni ka tehtud, et õues oleks minek parem ning väntamine enamvähem selge. Ta on tõesti vaimustuses, ma ei jaksa temaga nii palju väljaski olla kui ta ise tahaks, nii olemegi Taneliga vahetustega õues käinud.
Tead, et kooli lõpuni on kuu veel jäänud. Oh seda rõõmu ja õnne! Plaan on juunis mingit ajutist tööd teha, juulis koos Mariga puhata, sest lasteaed puhkab ka ja augustis taas tööinimese elu elada. Loodan, et leian endale ikka midagi. Sügise peale veel ei mõtle.
Tanel on hull. Ta ostsi endale jälle ratta, meie kordidoris on kitsas.
Leia pildilt 5 ratast.
Tead, mis on veel üliäge? Ma saan Marile lasteaia jaoks hiirekostüümi teha, eufooria on laes, midagi sellist pole ammu teinud.
Nina Simone - Sinnerman
Viige mind peole. Ma ei oska ise minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar