Ma küsisin täna lapselt, et mis ta arvab, kas tüdineb kunagi nukkudega mängimisest, kui suureks kasvab. Loomulikult oli ta vastus kriiskav EI.
Mulle rääkis isa kunagi hästi ammu, et ta tahaks olla väike poiss ja ma ei saanud sellest üldse aru. Ütlesin, et mina tahan hoopis kiiresti suuureks kasvada.
Ma täpselt ei teanudki, mida see tähendas - saada Suureks. Ilmselt tollel ajal tähendas see hunnikut raha, mille eest oleks saanud poest kõik kommid ära osta. Elukogemused piirasid laiemalt mõtlemast. "Miks ema-isa ei tee rohkem tööd, et rohkem raha oleks?!"; "Jõuludeks ma tahan külmkappi, mis on täis maitsvaid roogi."
Ma tahan olla väike ja mängida nukkudega.
Ma ei taha olla Suur.
Ma ei jõua mitte midagi muud enam teha kui Suurte asju. Tahan teha Väikeste asju.

Mari ütleb iga päev suvalistes kohtades, suvalistel hetkedel, et olen talle kallis.Näiteks Selveris, lahtise lihaleti ees. Lihtsalt. Kui ta enam nii ei tee, siis mina pean järgmise lapse saama.