Tead, ma olen putsis. Jah, ropendan nii kuis suudan. Täna mõtlesin konkreetselt sellele, et läheks psühholoogi juurde. Fakking fakkkkkkkkk. Võta ennast kokku!!! Võta ENNAST kokku!!!!!!


ei.



ja nii see käib. Mis mul viga on? Mis mul VIGA on?
Kõike on liiga palju, kõikjal on pask seis. Hakkaks otsast lahendama. Ma ei jõua. Mul pole jaksu. Tahan ära siit, ma tahan siit lihtsalt ära.
Ma ei taha ennast hävitada JA OMETI.
Vaikselt hakkab tekkima tundetu tunne ja ma ei oska sellega toime tulla. Ma oleksin reaalselt valmis kõigile nii sitasti ütlema, kõik välja. Sulle, sulle, sulle, sulle ja sulle. Haiget tegema ja mul oleks nii suva, niiiiiii suva, sest tundetu on olla. Tahaks lihtsalt sitasti käituda, sest ei oska olukorda kontrollida.

Nii, ma olen täiskasvanud, ma olen ema ja kuidas ma ei saa hakkama? Kuidas on see kurat võimalik? Ma ei ole ju nõrk, ei saa olla nõrk, sest on Mari. Issand, tead, kui teda poleks, siis ma oleksin ammu omadega kummuli rentslis. Ooo, ma kujutan ette, kui osavasti ma seda teha oskaksin. Tahaksin kõik lihtsalt persse saata. KÕIK, aga ma ei saa .. ja ainult Mari pärast, mitte enda.
Ma ju lubasin, et olen tugev, aga ega ma nagunii lubadusi ei oska täita. Kõik teavad seda, kes rohkem, kes vähem. Tunnen kaasa sellele, kes teab rohkem. Jees, ma olen oma isa moodi ja ma ei suuda siin olla. Ma näen, kui mures ta on ja vihane. Tahaksin ära tema juurest

Krt, ma kõlan nii emo nagu nii tiinekas emo.