Ärkasin keset ööd lihtsalt üles. Hirme on nii palju. Ma tahaks olla parem, ausalt tahan. Üritan mitte leida vabandusi, miks ma seda pole. Mitte teiste jaoks parem või teiste vastu parem, vaid ikka iseenda. Enda vastu hea, enda suhtes aus. Sellepärast Tema mulle meeldibki, on küll kuradima õel ja mõnikord valusalt otsekohene, aga seda ma praegu vajangi, näkku lajatamist. Sõbrannad kipuvad lahjaks jääma. Ma ei tea, mis saab ja võibolla nii ongi parim, teisiti ei saakski, nagunii ei tea, mis saab.
Tunnen end ühest küljest tugevana, mis on kasvanud selle ajaga metsikult.
Teisest küljest nõrgana, nii nagu poleks ealeski uskunud, et võiks.
Kasvata usku endasse. Lõpeta niisama unistamine ja ürita elada toda unistust. Näed ju, niisama ei kukku taevast miskit, niisam ei juhtu kedagi ega midagi.
Tahaksin nii väga lõpuks tööle saada.
Tahaks nii väga isa juurest ära kolida.
Tahaks Marile parem olla.
Tahaks prügikastist, mis peas on, lahti saada.
Tahaks uhke olla. Enda üle.

Hinge sittumise mängud jätaks olemata. Ma ei taha selliseid mänge. Lõpetage. Kuigi, kui Tema peaks hakkama noid mänge mängima, siis ... Vot siis võib meessugu otsejoones minust kaarega mööda käia, nii kõrini saaks. Jooksevad nagu kassid ümber palava pudru ja kui ligi lased ja neil igav hakkab ning asi keerullisemaks muutub, lastakse saba jalgevahel minema. Tra sa sitsid ringi siis.

1.aprill võiks küll olla üks verstapostidest.
hakkame pihta?