Hakkan vaikselt mu sees valitsevat kaost korrastama. Esimest korda selle 6 kuu jooksul, kuigi plaanis oli kohe pärast lahkuminekut, aga keerasin ära. Nagu psühholoog väitis - ma ei tegelenud sellega kohe, vaid hakkan alles nüüd ja juu oli see minu tempo, valik ning nii pidigi minema.
Muide, käingi psühholoogi juures. Sest tekkinud pundar on meeletu, mis on tegelikult kauakauakaua kuskil suure pallina veerenud. Ma olen valmis endale otsa vaatama, nii valus kui see ka poleks ning valmis õppima üksinda olema. Vastasel juhul pole võimalik mul eluga edasi minna, lahti lasta ja uued eesmärgid, unistused luua.
Muide, lähedase surm ja suhte lõpp on oma olemuselt väga sarnased, mida ma ka alles hiljuti hakkasin ise kogema. Kui ema surma järgse leinaga tegelesin kohe ja elasin leina läbi, siis lõpp Taneliga jäi minu jaoks soiku, ma ei tegelenud sellega üldse. Panin kuskile kaugele ja ei tahtnud mõelda, alguse sai hoopis ennast hävitav elu.
Ma ei suhtle praegu peaaegu üldse oma perega. Esiteks suutis isa mind emotsionaalselt nii üle piiri viia, et ma pole veel nädal hiljem suutnud sellest üle saada. Ta tahtis mulle meelega väga väga halvasti öelda, mis pole midagi uut, kuid ta ei arvestanud sellega, et mul puudub praegu absoluutselt igasugune kaitsekiht. Lisaks suutis ta nii silmakirjalik olla, et ma ahmisin õhku ega suutnud uskuda ta sõnu.
"sul on kõrval väike inimene. mõtle, mida sa teed"
"..ja mida sina tegid, kui sul kolme väikest inimest kõrval olid?"
"aga ma olen mees ka, see on teine asi"
käipersse

MINA, 25-aastasena tunnistan, et mul on PROBLEEMID ja ma TAHAN need lahendada.
SINA, 61-aastasena ei ole tahtnud tunnistada oma PROBLEEME kõik need 30 aastat ja sa tuled mulle rääkima.. ja sa oled mees.. oh, milline elegantne vabandus. Ääretult vastutustundlik.

On lihtsalt tunne, et kõik, mis on mu elus toimunud.. tagajärjed on käes just nüüd. Just praegu.
Ja teiseks, ma ei suuda õele ega isale ennast avada. Nad teavad seda, ütlesin ausalt välja. Õde hoiab end tagasi, aga tean, et ta elab mu olukorda ise raskelt üle. Lõpetasin temaga ka telefonitsi rääkimise, sest iga kord nuttis. Mul tuleb konkreetne blokk mõtetesse. Millest? Ma ei tea veel.

Nendest meestest hoian samuti eemale, sest ka seal on segadus. Võibolla tuleb aeg, kui suudan vabandada ja suudan aus olla.

Ah jaa, eksperimendi mõttes olen alkoholist loobunud, et näha ja tunda, kuidas on siis olla seltskonnas 100% kainena.



ja need on vaid mõned asjad.


mul läheb aega.