Aga tegelikult nii ongi. Nurga tagant võib vastu vaadata kesiganes, kuidasiganes ja sellest saab misiganes. Praegust olukorda ma ei oodanud. Ei osanud ar-va-ta-gi. Ei osanud arvestada. Ja mis sa arvasid, et elu loobib märke, vihjeid? Loomulikult ta teeb seda, aga sina, va pime, ei näe.
Ma olen meeeetsikult armunud ja leidnud end suurte inimeste maailmas, kus minevik kummitab ning hirmule, süütundele vaatan arglikult otsa. Minu jaoks on midagi uut olla armukade ja kahtlustav. Leian, et see on siiski veel selline nö tervislik, pole üle piiri, ei piina end.. lihtsalt. Tuleb läbi elada.
Ning see kahjutunne kellegi pärast, kelle tegude tõttu pannakse korteriuks alati lukku ning jäetakse seest poolt võti ette. Sest Tema pole karmilt konkreetne ning Temake hoiab viimsest imepisikesest lootusest kinni. Tead sa, et ma olen näinud Temakest mitmeid kordi unes? Rohkem kui Teda.
Miski kraabib südant. Ei võeta kaasa sünnipäevale, kus suurem sugulaste ring, et nende jaoks poleks uus naine liiga ootamatu. Tema vennanaine ei kutsu sünnipäevale, sest saab Temakesega väga hästi läbi ja lisaks luiskas Temakesele, et pole mind näinud. Võid mu olemasolu maha salata, aga me istusime vastamisi söögilauas ning su pilk uuristas mu sisse paar auku küll.
Oehh, ei taha üldse olla pahatahlik ega ülekohtune. Võibolla on see kõik õigustatud ega ma ei tea, mida nad minust arvavad.