Öö on öö

Üleeile otsisin oma vardad välja. Eile käisin oma viimase raha eest lõnga ostmas. Võtsin ette eelmisel aastal ostetud käsitööajakirja ning hakkasin, õigemini üritasin hakata käpikuid kuduma. Pool päeva siis pusisin ja õhtuks sain ühe valmis. Harutasin selle ikkagi lahti, sest näpud ei mahtunud mugavalt ära ja randmeosa kudusin liiga lõdvalt, aga labaosa jällegi liig tugevalt. Kell oli juba pool üks või midagi, kui mõtlesin, et ahh, ma ei saa nii magama minna. Võtsin siis uuesti kätte ning alustasin otsast peale. Ma olin nii hasardis ja samas oli ümbrus kõik nii rahulik, mõnus. Keegi ei kõndinud ega kopsinud üleval. Keegi ei sõitnud autoga väljas. Keegi ei kuulanud muusikat. Tuul vilistas õues. Ma aeg-ajalt vaatasin kardinate vahelt välja, kas on samasuguseid unetuid nagu mina. Jah, mõningas aknas põles tuli.