"Tule istu mu põlve peale. Ega sa Eestis ei ole, et bussis võid püsti seista."

Teadmiseks Tanelile, et selle ettepaneku peale kostis üle mu huulte konkreetne ja pahakspanev ei.

Tere, ma käisin kruiisil Stockholmis koos Jaanikaga (ei, mul pole lõhestunud isiksus. nimekaim mul). Üpris tore oli kahekesi ekselda. Kaks asja jäid selgusetuks. Miks sõidab laev tagasi Tallinn kiiremini kui Stockholmi minnes ning miks on Stockholmi kaltsukad väga(VÄGA) kallid. Olgu, need olid kesklinna omad, aga tuhandeid SEKe maksvad kingaparid ja 500 SEKised kleidid olid suureks üllatuseks. Selles olin väga pettunud. Ja veel. Puude najal või nende all maas seisid ning lebasid jalgrattad lukkudeta. Tere. Ma ei kuulnud ühtegi korda kiirabi või tuletõrje sireeni. Politseiautot nägime ühe korra. Tõsiasi, et tolle linna rahvas ei vaata, mis värv valgusfooris põleb, paneb imestama, kuidas keegi alla ei aeta. Mitmeid kordi nägin, kuidas napilt pääses mõni autolöögist.
Päeva lõpuks oli mul selline kopp ees nende tänavanimedest. Karlavägen ja muud vägenid. osudoihsfködsufgidsöj. Mõni võib ka eesti keele peale oma hambaid krigistada, aga ikkagi. Üldiselt oli reis põnev ning uudne ja lahe ning tore ja vaheldust pakkuv.
Selles teretamises jutu keskel on süüdi Jaanika ja ma sain omale j ä l l e  nohu, kurguvalu külge. Just paranesin köhast. Ah, elu.