10-aastasena oli mul soov elada õnnelikult elu lõpuni. Kui see vaid oleks nii kerge nagu 10-aastaselt millestki unistada.
Ma ei ole enam ammu luuletanud. Ei tule enam. Ei tea miks. Ja sõnadel on võim, ma tean, et on. Olen tundnud. Tanel ei usu seda.
Isal algas teine lapsepõlv. Närv nii must. Karjuks ja lõhuks.
5 kommentaari:
Tead, ma arvan, et see on just nii kerge.
Ainult et sa pead edasi unistama.
"Ja sõnadel on võim, ma tean, et on. Olen tundnud. Tanel ei usu seda."
Mina olen paha.
"Meenub isa, kes käskis oma poegadel töötada viinamarjaaias. Üks ütles jah, aga ei läinud. Teine ütles ei, aga läks. Sõnad on õhk."
P.S.
Tore, et sa ikka veel kommenteerida lubad. Armas sinust, või mis?
Tegin ma midagi valesti? Kirjutasin neli lauset, mis panid sind arvama, et oled paha? Su enda sõnad olid need. Meie arvamused ei peagi ühesugused olema. See ei tee veel sind pahaks ega ka mind.
P.S.
Ära iroonitse. Onju?!
Vabandust, et vahele segan... Ma proovin vaikselt sosistada...
Aga palun luba edaspidi ka kommenteerida :)
Ole mureta
Postita kommentaar