Hetk.

Ei tea, mis mul hommikul kell 5 une viis. Otsustasin kella 6:30neks ujuma minna, sest siis avatakse Aura. Nii mõnus oli linna kõndida. Vaid mõned inimhinged ja tõusev päike. Millegipärast meenus mulle isa jutt, kuidas ta aastaid-aastaid tagasi, enne minu sündi, Tõstamaal suure kivi peal istudes, nägi merd ning hommikupäikest ja silmad sulgedes lubas enesele, et ei unusta seda pilti mitte iialgi. Midagi sellist oli ka mul täna, ainult paneelmajad rikkusid pildi ära. Nii suur tahtmine tekkis metsa ära minna.