Vahepeal ma mõtlen, et olen ikka liiga hea ja leebe. Vahepeal aga jälle, et nii kuradima kangekaelne. Huvitav, et eilsele tagasi vaadates paneb see mind naerma, ometi tundsin ma siis end nii halvasti ja nutusena. Mõtlesin Taneli mahajättmisele, mõtlesin sellele, kuidas ma kõik oma asjad siit korterist kokku korjan ja viskan tema kingitud sõrmuse ning ripatsi talle voodisse. Sähh! Mille pärast? Sellepärast, et ma ei saa seda, mida tahan. Sellepärast, et ta ei käitu täpselt nii nagu ma tahan. Sellepärast, et ma nägin ema unes. Sellepärast, et isa joob kodus. Sellepärast, et mu õde ja vend elavad kaugel.
Jah, ma isegi arvasin, et veedan öö külmal köögi põrandal. Alguses üritasin toolide peale end sättide, ebamugav. Siis võtsin pesumasinast mustad riided, viskusin põrandale ja panin riided pea alla. Mõtted ekslesid hiire peale, kes tuleb kindlasti mu külmi varbaid näksima. Mul oli nii-nii külm. Kuradile, suundusin tuppa diivani peale. Selle kohutavalt ebamugava diivani peale. Ma ei tea, kaua seal magasin, kuid üks hetk läksin ikkagi Taneli kõrvale. Hommikul vaatasid peeglist vastu kaks paistes silma. Köögis olid riided ikka kägaras maas ja toolid seal, kus nad muidu ei ole. Laua peal vetsupaberirull ja kolm tatist nutsakat. Lippasin Aurasse ujuma ning nüüd ootan Tanelit töölt koju. Mõnikord peab vist ikka selline elu ka olema.
Urmas Alender - Millest sa unistad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar