{?

Täna nägin unes, kuidas diivan mind kodus ründas. Ta hüppas ühelt küljelt teisele ning liikus mu poole. Ei mäleta, millega ma teda peksin, et jagu sain, aga ühesõnaga kõik lõppes õnnelikult. Vist.
Helistasin õele. Rääkisin, mis kodus toimub. Asjad ründavad ning me peidame end magamistoas ja kedagi ei saa appi kutsuda. Ta põhimõtteliselt ei uskunud mind. Ma veel kordasin, et eiiiii ma ei ole hulluks läinud ning see kõik on tõsi. Pidasin teda ainsaks lootuseks ja ta ei teinud midagi. Olin jubedalt pettunud. Lubasin temaga enam mitte kunagi rääkida.

Ärgates taipasin mitmeid veidraid seoseid tolle unenäo ning meie perekonna mineviku ja olevikuga. Kust see kõik tuleb? Ma ei tea, aga korraks tundsin hirmu küll.