Ja just sellest emotsionaalsest poolest. Ja just sellest pahameelest ja vihast, mis paneb ropendama ning asju lõhkuma. Kui ma Taneliga vaidlen, siis mõtlen nende kääride peale, mis topsi sees riiuli otsas on. Päris õõvastav või mis? Minu jaoks igaljuhul küll, sest sellist tunnet pole ma varem kogenud. Või siis isa. Kui ta teeb suu lahti ja ütleb, küsib, mainib, kommenteerib midagi. Ah, ei. Isegi tema kohalviibimisest piisab. Ma ei taha temaga üldse rääkida, sest igasugused asjad hakkavad mind häirima. See, kuidas ta midagi ütleb, see, kuidas ta pärib, mis poest vaja on, mida õhtul süüa saab, miks kohupiim pole ära söödud, sellel saab ju HOMME REALISEERIMISTÄHTAEG LÄBI!! Näitab kui odavalt ta ikka need kanakintsud sai. Mainib, et pani õhtuse järele jäänud söögi külmkappi(mitte, et ma ise seda ei näeks, mitte, et see mind üleüldse huvitaks). Ja eriti rõvedalt ajab mind närvi, kui nad MÕLEMAD vinguvad, et toit on mage, et liha pole piisavalt pehme, et seljanka on l i i g a lahja, sest kartuleid pole sees või l i i g a vänge, sest hapukurki, piprateri sai l i i g a palju sisse.
Ühesõnaga, M A O L E N H U L L U M A S.
käsitööd pole ma ikka unustanud. pole lihtsalt viitsinud postitusi teha. eks selle vea parandan lähiajal. http://ise-ise-ise.blogspot.com/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar