+

Sünnitus läks "libedalt". Kõige hullem oli valutamise periood, kus ma tatsasin 6 tundi mööda palatit ringi ja üritasin iga valuhoogu kuidagi üle elada. Tanel luges sel ajal raamatut, mis oli üpris koomiline, aga ma soovisingi, et ta oleks kuss ning viibiks lihtsalt seal ruumis. Selleks ajaks olin juba olnud 5. päeva haiglas, sest mu oma arst arvas, et see kõrge vererõhk ning täpid silmade ees ning tursed pole mitte õige asi ja nii saatis kohe haiglasse uuringutele. See minek oli väga ootamatu. Muidugi sain ma juhuslikult sellisesse palatisse, kus ainsana polnud telekat. Õnneks osutus tore palatikaaslane minuvanune olema ning jutukas samuti.
Ühesõnaga, preeklampsiat mul otseselt ei diagnoositud, aga nad hoidsid mind siiski sees, sest vererõhk kõikus ja need täpid, täpid, täpid.. Esmaspäeval otsustati sünnitus esile kutsuda tabletidega, kuid sel päeval need ei mõjunud. Teisipäeval kell 14 hakkasid vaikselt valud peale, helistasin Tanelile, et nüüd on aeg, Alguses polnud väga vigagi. Sellised päevade moodi valud, aga no mida aeg edasi tiksus ja ma neid vahesid mõõtsin, siis ühtäkki olid need 2 ja 3 minutilised. Käisin valuvaigisteid küsimas ja rääkisin, et 2-3 minuti tagant käivad hood. Mulle öeldi rahulikult, et nii peabki olema ja valu tuleb ära kannatada. Valuvaigisteid saan alles sünnitusosakonnas(sel hetkel olin ikka sünnituseelses) ning arst tuleb KAHE TUNNI pärast vaatama kui kaugel asi on. Ära kannatada?? tuleb veel oodata?? kas läheb veel valusamaks?? KAKS TUNDI??
Muudkui vahtisin kella ja mõtlesin, et no see piin peab ometi lõpptulemust väärt olema. Mul oli tohutu väsimus peal ja silmad tahtsid kinni vajuda, udu sees oleku tunne oli.
Kell tiksus juba paar minutit üle 8 õhtul ja arstid polnud ikka tulnud. Juba hakkasin ka presse tundma ning ma viibisin ikka veel sünnituseelses osakonnas. Vaarusin kuidagi nende juurde ja üllatus oli suur, kui avatust kontrollides oli see täielikult avanenud. Arstid ei suutnud kuidagi uskuda, et mul täisavatus ja kannatasin seda vaikselt oma palatis ning kõndisin veel ise nende ruumi. Kiirelt visati mind kanderaamile, üle ukse öeldi Tanelile, et ma sünnitama. Sel hetkel ohkasin kergendatult, sest teadsin, et siit edasi enam tuhud vähemasti valusamaks ei lähe. Umbes poole tunni pärast pandi juba piiga mulle kõhu peale. Ma olin nii sõnatu, ei osanud midagi öelda, isegi pisaraid ei tulnud, kuigi enne, kui pressimiseks läks, voolas paar tükki mööda põski, sest siis oli hetkeks aega mõelda - kõik tundus nii uskumatuna. Ja taaskord, see ämmakas, kes sünnituse vastu võttis ei suutnud ära imestada mu kõrget valuläve. Mäletan, et ta veel küsis, kas mul on valulikud päevad, aga ma ei vastanud, olin täielikult omas mullis. Ei teagi, mis ta sellega öelda tahtis.
Ohh.. ja Mari oli niiii pisikene, nii armas, niii pehme, niii kaitsetu. Paariks tunniks jäeti meid kolmekesi omaette ning Tanel hakkas helistama, et uudisest teada anda. Ma rääkisin telefonitsi veel õega ja üristasin nuuksuvat isa maha rahustada. Kahjuks ei saanud Tanel meiega esimest ööd koos veeta. Ma proovisin magada, aga kuidagi ei õnnestunud. Ikka vaatasin ja imetlesin meie teki sisse mähitud piigat. Olime kolm päeva veel haiglas ja reedel saime lõpuks koju. Alguses olin lootusetuses meeleolus. Paar esimest päeva olid keerulised. Ma ei saanud aru miks ta nutab, muretsesin, kas ta ikka kõhu saab täis, söötmine oli niiiii valus. Õnneks hakkas piima juba korralikult tulema ja lisatoidu andmise jätsin ära. Ka ööd olid rasked, sest kõhugaaside pärast ta muudkui nuttis ja ma olin täiesti magamata. Mõtlesin, kas nii hakkabki olema või?! Vaikselt on ikka paremuse poole asi läinud. Mingisugune reziim on juba kujunenud ja mul on enda jaoks ka nüüd rohkem aega. Muidu pidi lausa otsima hetke, mil saaks toaleti minna.
Mu meel on hoopis rõõmsam ning kindlam, sest õpin teda aina rohkem tundma ning temaga harjuma. Ootan vaid, millal saame õue minna.
Ühesõnaga, ma olen väga rahul ja õnnelik. Sünnituskogemus oli midagi väga utoopilist, andis tohutult jõudu, emotsioone. Kirjeldamatu. Kahju, et mehed seda kogeda ei saa.
Ahjaa, Tanel on väga tubli olnud. Lausa üle mu ootuste :)