Pole olnud pikka aega mahti kirjutada. Põhjus muidugi ilmselge. Üldiselt on nii, et on paremaid päevi, on halvemaid. Sellest olen igaljuhul aru saanud, et emaks saamiseks ei ole keegi kunagi piisavalt valmis, vähemalt esiklapse sünni puhul küll. Mina, kes lugesin raamatuid ja käisin perekoolis peaaegu kõik loengud läbi ning näinud kõrvalt õe-venna laste kasvamist/kasvatamist. Ikkagi, see kõik on hoooooopis teistsugune kui ette kujutasin. Ega seda ei saagi enne teada, kui laps käes. Veel olen mõistnud sedagi, et tuleb ise oma sisetunde järgi talitada, mitte iga asja puhul raamatus näpuga rida ajada, sest tihti teab ema ise, mis tema pisikesele parim on ja ka emadel on õigus eksida, sest see õppetund jääb meelde, tean omastkäest.
Olen täiesti ära harjunud sellise eluga, et iga vaba hetk tuleb maksimaalselt ära kasutada ja ka väsimusega olen leppinud. Vastutasuks saan mõnusaid naeratusi, kilkeid ning tunde, et keegi mind tõesti väga-väga vajab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar