šhju

Haiglas olles tutvusin ühe tüdrukuga. Eelsünnitusosakonnas siis. Paari päeva ees said meie lapsed esimest korda üksteist uudistada. Nii veider ikka, alles see nagu oli, kui me suurte kõhtudega palatis passisime ning üksteisele oma hirmudest ja ootustest rääkisime.
Igaljuhul, rrrrrrämedalt palav on. Õnneks Mari magab hästi(rõdul), aga õues käruga jalutamas käies on uned lühikesed. Ma kahtlustan, et asi on müras ja äkilistes helides, mis ta üles ajavad. Vähemasti on ta nõus kärus niisama ka ärkvel olema, vaatab ringi. Ägedalt jutustab ka juba ja vaikselt hakkab haarama. Täna võttis minu peopesa pealt kõrvarõnga näppude vahele!

Mari oma esimese peikakandidaadiga :d