Imelik, ma ei oska enam muust mõelda kui titeteemadest ja siia kirjutada ka pole muud. No ei olegi noh. Õhh, samas, ta ju on koguaeg minuga. Ma pean koguaeg mõtlema. Vaatama, jälgima, märkama.
Aga mul pole sellest kahju, vahepeal jah on, aga üldiselt siiski mitte, sest varem möödusid päevad sisutult. Midagi oligi tegelikult puudu. Oh, kui väga ma ootasin Mari sündi, et mässata, olla magamata, õppida tundma üht inimest, keda mitte keegi teine siin maailmas ei tunne. Jäägitult pühenduda.
Anda, anda, anda ja muudkui anda, sest sellist tunnet nagu võib olla apelsinil, mis on tühjaks pigistatud, tunnen tõeliselt alles nüüd. Nii mõnigi ema, kellel rohkem lapsi, võib sellise jutu peale küll kavala muigega öelda, et ei, see on alles algus. Tühja kah, mulle meeldib see amet.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar