Mari magab praegu lamamistoolis õueriietega ja ta on sedasi unne suikunud juba kolmandat korda. Kui me käime väljas kuskil, poes või eile näiteks raamatukogus, siis tagasiteel lihtsalt jääb magama vankris. Ei ärka isegi üles, kui ta sülle võtan ja neljandale korrusele kõmbin, ikka nohiseb. Ta tegelikult praegu nohune, mitte enam väga, aga võibolla sellest. Magabki viiimasel ajal rohkem, ei jaksa nii palju üleval olla. Vast ikka nohust, mitte raua puudusest organismist, sest ta lihaga püreed ei söö.
See talv võiks küll juba läbi saada. Nii nüri on kodus passida ja siiber vankri lükkamisest läbi lume. Oleks nagu tore, kui kevad saabuks, siis on lõbusam. Praegu on nõme, sest ma pean palju üksi olema või noh.. Mari on ka, aga saad aru küll.
Maril neli hammast nüüd, ükspäev ütles "tähh"(aitäh), enam pole öelnud ja täna seisis mõned sekundid iseseisvalt püsti ilma toeta. Vägev. Kevadel jalutame koos, eks.
Õhtuti, kui magama jääb, siis silitab mu kulme. Õe laps silitas kätt, Mari silitab kulmu. Ta saab varsti ju mul aastaseks.. nagu.. siis on ta väikelaps. Võimas. Tahtsin selleks puhuks ühe albumi koostada. Sellise mitte päris tavalise nagu poes, et viskad pildid sisse ja kõik. Ei, mõtlen, et selline eriline, laseks mõnel osaval inimesel valmis meisterdada ja paneks pilte, paneks teksti. Kahjuks on kaamera mälukaart katki ja ma ei saagi pildistada. Ahhaa, aga Zenit on ju ka. Muuhahahaa..ja siis veel Ljubitel, mida ma lubasin kord ära proovida.
Pakkusin kamapalle Marile. Mõned tited on neist vaimustuses, aga mu Murjamil on savi. Viskab maha ja mängib niisama, mulle pakub ka, söön meelsasti ära. Jogurti ja keefiri joodik on küll ja ploomipüreed on söönud lausa 80g purgi ära. Praegu streigib, vist tahab mõni hammas tulema hakata, siis ei taha eriti süüa.
Ma olin ise ka vahepeal haige, ka palavik oli. Maril oli ka ja esimest korda elus. Läksin veits pabinasse, sest ei tulnud kohe pähe, et mis nüüd tegema peaks, aga targad raamatud tuletasid meelde.
Head aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar