Ma olen alati rääkinud ja mõelnud, et suvi pole minu jaoks. See kuumus, see põletav päike, sääsed jne. See suvi on teisiti, kuumust talun tunduvalt paremini, päikest naudin ja sääsed polegi nii hullud(! a mul veel maale minek ees, seega..). Päikesega on see lugu, et niisama maas liikumatult lebada ma ei oska, kunagi oskasin, enam ei oska, aga lihtsalt peab mingi kasulik tegevus olema. Kohta, kus maatöid käia tegemas pole, võrkpall pole kunagi meeldinud, ühesõnaga neid tegevusi peale kõndimise nagu polnudki ja nii oligi. Nüüd on mul Mari, kes on veeloom ja seepärast mul on n ü ü d ka tegevus, mis annab põhjuse minna randa ja rand on mõnus, eriti kui laps seda naudib. Üks asi on veel, mis mulle suve juures kõige rohkem meeldib - maasikad, vaarikad, tikrid, värsked kartulid, porgandid, suvikõrvits jne jne jne. Mõistad küll. Jälle Mari pärast, et ta sööks suvel kõriauguni kõikke kasulikku, mida ta pisike organism vajab. See suvi kavatsen neid ande ka talviseks perioodiks säilitada, eks ikka Mari pärast.
Võrreldes eelmise aasta suvega on lood palju paremad, sest ta kõnnib, ta saab aru ja ta oskab öelda, näidata, märku anda. Mõnus. Täna näiteks sõi ta vaarikaid ja mõtlesin, et just nii ruttu see aeg tõesti läheb. Esimest korda kahe aasta jooksul ma ei ela tulevikus ega mõtle, et mis on sügisel, mis on talvel vaid olen hetkes, ei oota midagi, ei looda midagi. Mõnus. Lihtsalt vaadata, kuidas laps oma enda käega sööb vaarikaid ning ta isu tundub lõputu, endal suuümbrus vaarikaselt roosakas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar