18-kuune Mari.

Viimased kuus kuud on olnud iimetooredad. Esimene aasta oli palju raskem, just psüühiliselt. Aga nüüd ta sööb hästi, magab paremini ja nagu ikka, temast saab paremini aru ning üldse on põnev. Iga päevaga on näha, kuidas laps sellest titepõlvest välja kasvab, suu vatrab aina rohkem ja ise viib prahi prügikasti, viib pesu pesumasinasse jne. Mitte, et ma temast perenaist üritaksin vormida, lapsed lihtasalt tahavad teha seda, mida emps ees teeb. Enda riietamine on ka üks põnev tegevus, aga vajab ikka korralikult harjutamist. Raamatuid meeldib talle vaadata, söögi ajal, kui ma teda söödan, uurib Pere&Kodu ajakirju. Kui ta viitsib, siis oskab lusikaga süüa, aga enamasti tahab, et mina seda teeksin ja oma tassist joob ise. Pusle mõned tükid oskab õigesse kohta paigutada. Pliiatsitega sodib paberil, eriti meeldib talle minu lillekesi või autosid või kriipsu-jukusid üle teha. Nukudega mängib vaid nii palju, et paneb mütsi pähe või veab neid mööda korterit järel. Üks lemmikuid mänguasju on kass, kellel on rattad all ning saab nööriga enda järel vedada. Ksülofon on ka äge. Multikaid on näinud, millegipärast naerab Simpsoneid vaadates ja tasapisi me siis avastame multifilme, ainult ETV suudab näidata mitte vägivaldseid, aga plaanin osta oma lapsepõlvest tuttavaid lastesaateid. JA Teletupsud päriselt meeldivadki tittedele, Marile ka, endal on vaid raskusi selle jälgimisega.
Kui nüüd iseloomust rääkida, siis praegu on see "ma TAHAN seda KOHE" periood, kõike on vaja näppida ja enda kätte saada, mõnikord pahandab see mind küll, kuid saan aru, et see on ealine asi ja normaalne. Muidu on ettevaatlik, ei rahmelda väga, pärast kõndima õppimist on igaljuhul liikuvamaks küll muutunud, ise vaja trepist üles-alla jne. Enamik nutt ja jonn tuleb siis, kui kõht tühi ja väsimus peal, naabrinaine imestab, et tema pole meie lapse kisa kuulnud.Võõraid inimesi vahel ikka pelgab ja tihti on ette tulnud külas  olles, et hakkab äkki nutma, aga seda juhtub alguses ja rahuneb ise, samas pole enam ime, et lahkudes on mõnega juba sõber.
Jookseb ka nüüd ja aina pikemaid vahemaid suudab ise kõndides läbida, seda olen teadlikult harjutanud. See sügis me last kuhugile hoidu ei pane, mind töö ei oota, pealegi mõtlen Mari vajaduste peale eelkõige ja rahadega üritab hakkama saada, läheme dieedi peale nagu Tanel ütleb. Midagi pean ikka kodus nokitsema, et pisutki lisa teenida.
Vahel olen saanud ära käia ja Tanel või mu isa on last vaadanud, kuid ma pole kaua ära olnud, siiani on nad mõlemad kenasti hakkama saanud ja ka seda lahus olemise asja olen vaikselt harjutanud, et kõige pealt lihtsad asjad nagu teise tuppa minek või wc käimine ilma lapseta, prügi välja viimine kuni selleni, et pärast lõunaund on keegi teine temaga tegelenud ja mind pole. Taneliga sai söömas ka käidud, peaks rohkem selliseid asju tegema, aga mul on mingi kiiks, et mis siis saab, kui Mari nutma hakkab, mina tean ju kõige paremini, kuidas erinevaid olukordi lahendada. Praegu unistan õhtust, kui saan esimest korda üle pika aja välja minna, õnneks pole see enam väga kaugel. Takistus on Mari magama jäämise harjumus, milleks on rind. Lõunaunne on jäänud viimased päevad vaid paari minutilise nutuga, sipleb vaikselt ja uinu. Öine võõrutus saab olema raske, aga järgmine esmaspäev võtan ette. Nii pikalt imetamine on minu jaoks oluline olnud, see polnud mu eesmärk päris alguses, eesmärk oli pool aastat vastu pidada, aga nii see kujunes ning mul on hea meel. Tean, et naisel, kes pole emaks veel saanud, on seda imelik lugeda, mul endalgi oli, eriti foorumis teema "Tunded pärast imetamise lõpetamist" tundus imelik ja siis naised arutlesid seal. Ma vist peaks imetamisest üldse eraldi kirjutama, eriti nüüd, kui see lõppemas on, et need mõtted, tunded meelest ei läheks.
Igatahes, ujumistundides käimisest loobun, sest Mari ei tee enam paljusid harjutusi kaasa, kisab ja hoiab kramplikult minust kinni või tahab muud teha. Plaan on külastada septembri alguses üht loovustundi lastele, mis hakkaks toimuma kord nädalas ja siis käiks korra nädalas veel ujumas ka, mitte treeningtunnis siis vaid niisama. Aga näis, mida plika loovustunnist arvab. Ma ise arvan, et see oleks tore.
7.hammas tuli see kuu, viimati lõikus veebruaris, päris pikk paus. Aura kaal näitab 11,5kg, pikkust ei tea, arstivisiit ootab ees. Muidu vinks-vonks, allergiaid pole täheldanud, suvel pole haige olnud.