Bah, olen kerges augus. Mari laseb oma pisarakanalid viimasel ajal tihti valla, magab öösel halvasti, nutab ööunne jäädes millegipärast mitu päeva järjest ja kipub väga vara hommikul mitte enam magama jääma, ma muidugi ei aksepteeri sellisel ajal ärkamist, seega jaurab nii kaua kuni magama jääb. Lõpuks olen halvast ööst väsinud, närvis, kergelt lähen vihaseks ja mustad mõtted keerlevad peas. Päris tõsiselt tahaks poksikotti taguda ja karjuda. Ma ikka üritan end väga-väga tagasi hoida, et mitte lapsele pahasti öelda, aga paar korda on ikka juhtunud ning ma väga põen seda, sest ta ju reageerib sellele kõvema nutuga ja ma ei taha, et ta end veel halvemini tunneks. Jaaaa, see möödub, tean, aga iga kord, kui tunnen sellist rahulolematust ja raugevat jõudu, mõtlen et ma ei saa olla SEE ema, kes karjub oma lapse peale ja ei suuda olukorda kontrollida.
Peaks end kiiremas korras trenni kirja panema...