{!

Käisin viimati väljas 2 aastat tagasi ja jokkis olin 2,5 aastat tagas ..  kuni eilseni. Oli Tallinn, oli rong, oli üks tore sünnipäev, oli toredaid inimesi, oli toredaid mõtteid, oli liiga palju juustu (jah, see on võimalik!), oli üpris tore kell 5 magama heita, kell 8 tõusta, et 9 bussile jõuda ning koju tagasi sõita ja seal mitte tukkuda vaid lihtsalt Taneliga jutustada, mis oli tore. Tore.
Laps jäi koju mu isaga. Ma narveerisin hullult, MEELETULT. Rongis eriti, siis pole midagi teha ja ma ei võtnud mingit lugemist, kuulamist ka kaasa. Jaa, õde küll ütles, et ära mõtle lapse peale, naudi. Kui sünnipäevale jõudsime, hakkas isa helistama, nuttev Mari taustal, ei aita midagi, lihtsalt nutab, rääkisin temaga, ta aina nuuksus, aga üritasin südame kõvaks teha ja mõelda, et nad peavad hakkama saama ning praegu ei saa mina muud teha kui nõu anda. Nagu hiljem selgus, siis varsti jäi ta magama ja ärkas alles varahommikul, oli rõõmus ja tegus. Läks siis vist küll hästi. Isa oli ka positiivses meeleolus.
Mul oli väga-väga seda käiku vaja, nüüd on kodus palju parem olla.