sSs

Ma olen tihti mõelnud,et  m i k s  peab lagi just valge olema. Jätan igaljuhul meelde, kui peaks vaja minema, mitte niipea, aga noh.. loodetavasti kunagi ikka. Ustega on sama lugu, miks ometi?
Muidu, kell on saamas kaks, nagu öösel. Seda juhtub mul ikka, et jään koos Mariga magama, ärkan öösel üles ning kepslen kööki nõudehunnikut likvideerima ning vannituppa mähkmeid loputama jaaa muidugi maandun arvuti ette ka. Nõudepesu ajal mõtlesin, kuidas elu keerkäigud muudavad inimest. No näiteks mind, võtame kasvõi pereelu. Hoolitsen lapse eest, hoolitsen oma mehe eest (ei, ei ma pole siiski veel sõrmust sõrme saanud. Mu isa küsiks selle "mehe" peale: "kas te olete abielus?"), hoolitsen kodu eest. Alguses Taneliga kokku kolides ei suutnud kuidagi uskuda, et omapäi elada on ikka päris keeruline, sest alguses see nii ju on. Pealegi, me olime 18-aastased, ei ütleks, et väga noored ja ma ei pea seda sammu liiga varajaseks või mõtlematuks, koju tagasi poleks nagunii läinud, kui poleks teatud sündmusi toimunud, aga esimene samm iseseisvasse ellu + töökohustus, ma olin pehmelt öeldes pettunud, sest ootasin vabadust, oma raha... aga kus see aeg on, kui 12-tunnised vahetused polnud toredad, vabad päevad libisesid käest. Oma raha? Üür, kommunaalid, söök võtsid suure enamuse oma osa. Ma muutusin närvilisemaks, rahutumaks.
Kui mu ema suri, siis ma mõtlesin, et nüüd ongi lõpp. Kõige olulisem side lapsel ongi oma emaga, ükskõik, kas oled 2-aastane, 20-aastane või 50. Ta on sinuga olnud algusest peale, tasapisi lükanud maailma ja nüüd äkki kadunud? Kuhu? Miks? See juhtus mõned kuud pärast kodust ära kolimist. Paar päeva enne pidin minema talle külla, aga ei jõudnud siis ja tol päeval ma ta leidsingi. Lamas diivanil nagu ikka oma uinakute ajal, täpselt samas poosis, ainult mu hõigetele ei vastanud. Sellest hetkest peale teadsin, et siin maailmas pole mitte midagi olulisemat sinu enese heaolust, ükskõik, mida teed, ükskõik, kui vale see teistele ka ei tunduks, kui tunned, et just nii on õige, siis tee seda ja samas pole mitte miski olulisem sind ümbritsevate inimeste heaolust, nad on väärt ilusaid sõnud, nad on väärt kallistusi ja sinu aega. Ma tean, et on nõme jõuda sellisele arusaamisele just siis kui surm lähedalt puudutab, aga millekski pidi see ka ju hea olema.
Muideks, side ema ja lapse vahel ei katke, ükskõik kas nad asuvad erinevatel mandritel ja pagan seda teab kus minu ema praegu on, aga see ei kao, ei haju ega unune. Muidugi ma nutsin palju, olin kurb ja tige, et postiljon julges ajalehe postkasti panna, kus on mõttetud uudised, sest mitte midagi polnud olulisemat sellest, et minu ema enam pole. Suhted said uue pöörde, isa-õe-vennaga olin lähedasem kui iial varem, samas kaugenesin Tanelist. Tundsin, et ta ei mõista ja  käitub valesti. Mõni sõbranna tekitas pettumust, kes mulle toetust ei avaldatud, ei ühtegi sõna, meili- mitte midagi. Üritades neid mõista, ei mõistnud ma ei ennast ega ka maailma, siis sain hea raamatusoovituse perekonnatuttavalt ja kõik hakkas tasapisi selgemaks minema, kuigi raamatut oli üpris raske lugeda, sest budism oli mulle siiski võõras, aga väga palju oli ka samas loogiline ning see aitas mind palju. Ka hiljem olen erinevatel hetkedel seda lugenud (näiteks pärast Mari sündi), kui olen tundnud, et elu kaob käest.
Enne lapse sündi ma teadvustasin endale, et see pole roosa mannavaht ja üristasin olla valmis selleks, et olen täielikult pühendnud talle ning kodule, sest siis kolisin Taneliga taas ühe katuse alla, aga kuhu jäin mina? vabaaeg endale oli peaagu olematu. See on aga asi, mis  p e a b  olema. Eks ma harjusin sellega ja ka laps muutus iseseisvamaks, aga esimesed 6 kuud olid väga pahad, see polnud depressioon, pigem kerge masendus, hiljem oli juba enam-vähem, aga rahu sai uue tähenduse, ei taha ju lapse juuresolekul kellegagi tülitseda ja eks vanemaks saades kaob ka tasapisi see "ainultmulonõigus!" tunne, aga ainult pisut :D

Niisis, sellised öised mõtted. Hommikul lööb argipäev kaikaga pähe, lähen horisontaali.