Pä ja Vi.

Käisin kevadet vaatamas Pärnus, aga see jõuab just sinna ju hiljem kui Tartusse, nii et jahedam oli ning rohelust võis aimata. Tagasi koju jõudes.. OOO.. meie hoovis olevad kased on lehtes, et isa rõdugi pole enam nii hästi näha. Pühapäeval kolasime nats mere ääres mänguväljakutel ja täitsime meeldivalt oma kõhud paljukiidetud kohvikus Supelsaksad. Esmaspäeval suundusime ühele siseruumis toimuvale sünnipäevale, kus oli niii raske olla, sest õues oli niiii ilus ilm ja tollel ööl ööbisime kunstniku töötoas, hommikul ärgates toksis Mari käega vilditud palli, mis rippus ta pea kohal ja mõnulesime vähemalt pool tundi voodis, et päevavalguse käes tuba uurida. Üldse on see korter uurimist väärt, loomingulisusest küll puudust pole.
Täna, 1.mail, sõitsime Viljandisse, eks ikka järve jooksu vaatama ja teatud persoonidele kaasa elama ning osad sugulased tuli ka üle vaadata, väiksemad kasvavad ikka hoolega, "Oiiii, sa oled JUBA niiiiiiiii suuuuur!!!" mäletate küll neid täidisi-onusid, ma olen ka nüüd selline, JUBA.
Igatahes, õega sai kokku lepitud, et järgmisel aastal lähme ka võistlema. Kõlab nagu lubadus, jäta meelde!
Kuni bussijaama jõudmiseni oli meie retk 100% kordaminek, oli vaid tarvis veel Viljandist Tartusse jõuda, siis mõtisklen selle üle, et ei tea, kas mu käekell on õige, aga mobiilikell, aga bussijaama kell? Sel ajal viipas Mari ühele bussile, hüüdis veel: "busssssssss", ma kiirelt piilun, vist pole meie oma, välja nagu ei viitsinud minna ka, sest siis oleks pidanud oma sada kotti kaasa tirima, lapse ka ja üldse..olin loll. Mäletasin, et meie oma pidi minema 3.posti alt ja too oli nr.2, ütlesin veel Marile, et ei see ikka pole meie buss, siis vaatasin, oi, kell on ju nii palju, kus küll Tartu oma on. Astume välja, mitte ühtegi bussi, uurin piletit, HAAA.. siiski siiski post nr2. Jäime maha. Tea, et mu viimased 5 eurot olid tuulde lennanud. Õnneks läbi mõne telefonikõne olukord lahenes ehk tore, et samas pangas tehtav ülekanne jõuab pärale umbestäpselt 1 sekundiga. Lootus koju jõuda nihkus lihtsalt 1 tunni võrra kaugemale. Praegu tundub see koomilisena, aga siis olin ma enda peale marumarumarumaruvihane. Ma vihkasin seda räpast bussijaama, seal hängivaid noori, 20 senti nõudvat WC ust, veel kord ennast, sest unustasin pangaautomaati oma kaardi, aga õnneks üks aus noorik jooksis mulle sellega järgi. Aga noh, vähemalt sain teada ühe uue popi sõna, vähemalt enda jaoks uue - maasikapõld. See on see, kui keegi teeb sulle kaela peale palju maasikaid, kuid ma arvan, et sellisele koledale vaatepildile ei tohiks nii ilusat eestikeelset sõna omistada.
Enne kui järgmine buss tuli, raiusin omale ikka aina pähe, et ma midagi pingile ei unustaks nagu loll loenasin oma kolme reisikotti, nii.. üks üle õla risti, teine seljas, kolmas lihtsalt õla peal, laps ka kuskil süles või käe otsas. Kui ma ikkagi nii tainas olen, et niimoodi oskan bussist maha jääda, siis tasuks vähemalt oma reisikompsude suhtes nats tähelepanelikum olla. Väiksena sain õelt nagunii mitu aastat sugeda, kui ühe koti bussi unustasin, kus olid ta värskelt ostetud pesu ja riided sees.
Lugu võiks siinkohal põnevamaks minna, kuid siiski ei lähe, jõudsime õnnelikult koju ja Mari vatras terve tee, sest ta oli üleväsinud ning külas käies hoiab end tagasi, ei jonni ega räägi palju, eks ajas siis kogu oma auru välja. Ma pole varem nii palju mula tema suust küll kuulnud :D
Kiidan Tanelit, käis kohusetundlikult ikka tööl ega kondand mööda korporatsioone ja ees ootas valmis söök, nõudest tühi kraanikauss ja ma peaaegu ei saanudki midagi koristada.
Kõlab idülliliselt, oli ka.

 Meliss.

 Lootusetult lummav sein.