Mu esimene triatlon.

See oli väga viimase minuti samm ja üsna spontaanne. Paar päeva enne nägin juhuslikult linnas plakatit, et tasuta ja distantsid kõlasid minu jaoks läbitavalt. Just enam-vähem läbitavalt, sest mu füüsiline vorm on nigel. Pigem oli eesmärk mitte katkestada ja mitte viimaseks jääda. Just selleks sobis rahvatriatlon hästi ja veel Tartu lähedal ka, Mellistes.
Kuna bussiajad üldse ei klappinud nii minneks kui ka tagasi tulles ning autoküüti ka polnud saada, siis oli ainus variant oma kondimootor tööle panna ja kohale vurada. Järjekordne tagasilöök tuli hommikul kell 6:30 kui Tanel tööle kutsuti, pidin temaga muidu minema ja pidin leppima sellega, et lähen üksi.
Hullumeelne plaan, nagu Tanel ütles, sest ettevalmistused olid pea olematud - üks kuu regulaarset jooksmist, kord nädalas ujumist, mida on liiga vähe ja rattaga pole ma üldse kunagi eriti pikki maid sõitnud, linnas jah ühest punktist teise, aga see pole ikka ju päris see ja kõige tipuks sõitsin ma Taneli uue rattaga esmakordselt ..
Igatahes, hoolimata kõigist etteaimatavatest kannatustest tahtsin ikkagi väga Mellistesse minna. Et proovida triatloni, et ennast füüsiliselt ribadeks pingutada ja lihtsalt teha midagi enda jaoks hullumeelset, ettearvamatut. Sest ega mul polnud mingit aimu, kuidas oleks järves 300m ujuda, seejärel hüpata ratta selga ja 8km sõita ning lõpuks anda jalgadele valu 2km jooksus, aga ma mäletan kuskilt mälusopist finišhi jõudmise tunnet, see on pagana hea.
Teekond Mellistesse oli 16km, kohale jõudes sain ühelt eesti edukamailt triatleedilt kiita, et ilus ratas on. Päriselt on ka.
Võistlejaid oli midagi 20 ringis, neist 5 naist. Esmalt siis ujumine, kuna ma kroolides ennast väga kindlalt ikkagi ei tunne, siis läksin rinnuli ujudes(ehk konn) ja kohe alguses sain aru, et pead vee alla pista pole mõtet, tundus raskem. Vahepeal ujusin ka sellili, kui väga raskeks läks ja oli ikka raske küll. Vesi oli muidu 19 kraadi ja poole distantsi peal hakkas meeldivalt soe. Veest väljusin lõpust kolmandana, jalad tudisesid all ja vahetusalasse eriti joosta ei jaksanudki. Juba varem olin mõelnud, et vahetusalas peaks kibekiirelt tegema, nii saigi enne ujumist lisaks trikoole lühikesed püksid jalga tõmmatud, et võimalikult kiirelt saaks ratta selga, nii läksid vaid tossud jalga(sokke ei pannud), jooksusärk selga, kiiver pähe ja kiirelt edasi. Sellega sain mitmest inimesest ette, kellel läks kauem. Rattasõidul möödusid kaks inimest, neli jäid kaugele seljataha. Kuigi ma olin varem mõelnud, et ratas on vast kõige lihtsam ja jooks, ujumine raskemad, siis see kujunes just vastupidiseks. Küll tegin vahepeal rattal spurte, et mööda läinud meestele järgi jõuda, aga nad kadusid kiirelt eest. Vahetusalasse jõudsin tagant poolt viiendana, siis läksin jooksma ja minu meelest ongi just ühelt alalt teisele minemine kõige raskem, ratta peal olid jalalihased nii kanged ja jooksma minnes oli toss nii väljas. Vaheldumisi sörkisin ja kõndisin, kogu rindkere oli valudes, jalad ei tahtnud kuidagi sõna kuulata. Just siis aitas kõrvalvaatajate ergutused ja ka võistlejate omad, ühest tüdrukust läksin mööda ja kaks möödusid minust. Selle viimase sabas sörkisin lõpuni ja finišhi koridoris spurtisin elu eest, nii et too tüdruk ehmudes kiljatas, lõpetasingi siis nats enne teda. Pärast kukkusin käpuli maha - LÄBI. Joovastav, mõnus, valus. Sain, mis tahtsin. Kuna korraldajate eesmärk polnud niivõrd omavaheline võistlus ja aeg, vaid lihtsalt sportimise rõõm, siis kõik said diplomi, meene ja loositi kaks loosiauhinda. Diplomi pealt lugesin, et naiste arvestuses sain 2.koha. Kõlab uhkelt, kuigi meid oligi vähe, kuid mis peamine.. ma ei saanudki viimast kohta.
Koju tulek oli nats vaevaline, sest vahepeal oli vastutuul tugevnenud ja liiklus tihedam, aga mingi õnnetunne on raudselt veel hea mitu päeva mu sees või ehk kauemgi.
Aga ülejäänud õhtu veetsin diivanil, sest enese liigutamine tundus nii ilmvõimatu, kuulasime Jäääär-e uut plaati ja vaatasime, mis Mari teeb ja ta suutis palju.

Cat Power - The moon