Tänane Tartu triatlon oli vägev. Võtsin 3 vaba tundi lapsest, et seda üritust vaadata ning pildistada. Õemees võistles ning tal läks päris hästi, ise oli väga rahul ja ta samuti alles avastas triatloni enda jaoks. Ja noh, 12 aasta jooksul, mil ma olen teda teadnud, on meil lõpuks millestki pikemalt rääkida. Tegelt ma tahtsin üritusel vabatahtlikuna osaleda, aga õde-vend peredega otsustasid just siis Tartusse sõidu ette võtta ning jätsin plaani katki. Osalemise peale mõtlesin ka, muidugi lühemal distantsil, aga ma pole selleks ikkagi päris võimeline, eks läbi teeks ikka, aga tahaks minna teistsuguse motoga kui "loodetavasti ma päris ära ei sure".
See nädal olen vaid ühe trenni teinud, sest kuidagi polnud aega, juu väike laiskus vist oli ka peal. Nädala lõpp oli samuti tihedalt toimetusi täis, kuigi mul hakkab seest sügelema kui paus üle 2 päeva kestab. See on vist mingi märk, et trennist on saanud loomulik osa elust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar