Etteaimatav. Maril on nohu, eks ma panin end valmis selleks, et hakkab tihti haige olema. Kusjuures, selle aasta esimene nohu, isegi hästi läinud.
Tegelt tahtsin seda ka öelda, et ma päris kodukanastunud veel ei ole, tahan ikka väljas käia ja mind võib vabalt nagu päriselt kutsuda ka, sest tegelt pole mitte keegi seda siiani kaheaasta jooksul teinud, pigem olen ise algataja olnud ja sõbrannade ring, kellega välja minna aina kahaneb, sest saadakse lapsi. Üldsegi, mul on suhteliselt väike tutvusringkond, sest ma ei ole eriti osav inimestega kontakti hoidmisel. Võibolla olen ma viimaste aastate jooksul pisut osavamaks muutunud, aga siiski olen salamisi kahetsenud, et pole mõndade meeldivate isikutega suhtlema jäänud. Ja just lihtlabasest suhtlusest olen kodusema elu kõrval puudust hakanud tundma. Rahus rääkimisest, kui keegi ei pea kiirustama ja keegi ei sega vahele ega siple süles ega nõua eiteamida. Ma pole kunagi varem tahtnud nii palju rääkida ja kuulata kui praeguses eluetapis ja varem olin ma selline, kellel polnud väga midagi öelda.
Ja,
nende aastate jooksul olen ma hakanud mõistma oma sisetunnet, mitte küll täielikult ja alati ma ei tunne seda ära, sest see on vaid hetk, mis nii kiiresti möödub.
Ja,
ma ei põe oma kõhu peal olevate venitusarmide pärast, mis hoopis tuletavad mulle iga kord meelde, et see keha on andnud elu. 
Ja,
lõpuks hakkan aru saama, millist elu ma tahan.