Ähhhh, ma ei saanudki Elvasse, sest ilm oli külm, olin eelnevatest päevadest ikka väsinud ja rong oleks läinud liiga vara ja Tanel jauras poole ööni sõbraga, kellele me öömaja pakkusime ning me oleksime pidanud ta varakult uksest välja saatma. Kõik jooksis ühte punkti kokku, mil ma ei leidnud endas jõudu ärgata ja kõik pepusse saata ja kasvõi üksi Elvasse sõita. Eriti morjendas mind veelgi see, et ühtki sobivat võistlust enam pole, hooaeg hakkab läbi saama. Kuri ja kurb.
Nüüd ma istun siin, kell peaaegu südaöö peal, luristan nina, joon mellissiteed meega, tunnen kordamööda külma ja sooja ning kõikjal on paha ja Cat Power kõlab endiselt.

hakkan juba unustama, milliseid lugusid ma olen siin linkinud ja milliseid mitte.