Muideks, hiirte probleem leidis oma lahenduse - võtsime kassi. Üks 2-3 kuune aktiivne plika on meil nüüd lisaks. Kassi adopteerimine, täpselt selline termin ongi varjupaigas. Me adopteerisime kassipoja, kõlab nii üllalt. Mari tahab hirmsasti ta eest hoolitseda, nunnutab, musitab ja mängivad nad muidugi ka. Minu arvates ta isegi jonnib vähem, juhus või kokkusattumus.. kes teab.
Kord käisin tüdrukutega väljas, nagu päriselt väljas ja ma olin juba unustanud, millised purjus mehed võivad olla, kui pubis on ainult üks naiste seltskond. Iseenesest pole mul selle vastu midagi kui keegi juttu tuleb rääkima, aga maani täis meeste puhul on teada, kust see julgus tuleb ja vot see on nõme. Sellistega pole ju millestki rääkida kui sammgi pole sirge.
Muidu oli tore ja mõnus.
Kooliga on päris hea seis, esimene 5 käes ja kui ma kartsin, et endal on raske, ei mäleta paljusid asju ja pole õppimise harjumust, siis näen, et on minust hullemaski seisus inimesi, kes ei jaga üldse matsu. Ühte käisin kodus veidike õpetamas ka, aga ikkagi ei miskit, jättis töö esitamata, sest seal polnud suurt midagi kirjas. Tahaks nii aidata, kuid ta peab ise väga väga pingutama ning oleneb kui kaugele on ta valmis minema, et mitte alla anda.
Õhtuses klassis on kuidagi teistmoodi kui päevases, ma mõtlen seda inimeste motiveeritust ja klassis olev õhk on meeldivam. Ka nõustaja ütles, et klassikaaslased on siin üksteise suhtes rohkem ühte hoidvamad. Ja mulle endalegi meeldib rohkem õhtune variant, seega esialgne skeptiline arvamus, et äkki on hoopis raskem, oli täiesti asjata.
Üritan ikka endale meelde tuletada Taneli ema  lause, et kui üdse õppida, siis ikka viitele. Mina lisaks sinna juurde "või neljadele ja üksikule kolmele".
Aga vist esimest korda elus tunnen, kuidas 24h ööpäevas jääb väheseks. Aja planeerimine on asja nimi, mida ma veel harjutan.


Muideks, kui teed kellelegi heateo, ilma et ootaksid midagi vastu, siis sellest tekkiv õnnetunne kestab paar päeva, aga asjade ostmisest vallanduv õnnehormoon kaob paari tunniga. Mõtle.