Uhh, esimene koolinädal seljataga ja polnudki hirmus. Kõige raskem on näha, kuidas uus elukorraldus Mari mõjutab. Nädala esimene lasteaiapäev oli ideaalne, õpetajad ainult kiitsid ja ütlesid, et mitte mingit probleemi polnud. Tol päeval nägin teda ainult hommikul ja õhtul, seega terve päev oli ilma minuta ja oli tarvis ka järgneval päeval ta hoidu viia, mida ma ka tegin ja hommikul oli ta heas tujus, aga enne lõunat helistas õpetaja ning teatas, et Maril on väga paha, on viril ja üldse ei suuda rahuneda, ta kahtlustas haigust. Tõingi ta siis koju ja sain aru, et haige ta siiski pole ning jõudsin järeldusele, et eks igatses mind, kuigi ma kahtlesin juba enne, kas ta nõustub kaks päeva järjest lasteaias olema, kui neil päevil mind vähe näeb ka.
Üldse on ta muutunud väga tujukaks, nutab rohkem, jonnib ja tõenäoliselt uus elukorraldus mõjub sedasi. Varem olin ju koguaeg ta jaoks olemas, kuid ta peab sellega ikkagi harjuma, et neli õhtut nädalas olen ära ja sellepärast arvasin ka mõistlik olevat vähendada lasteaias käimiste kordi nädalas ühele korrale, mil see on tõesti vajalik, sest Tanel ei jõua koju selleks ajaks kui pean juba bussi peal olema.
Vähemalt on selle perioodi tunniplaan meeldiv, ainult kolmapäeval pean kõik tunnid kohal olema, teistel päevadel lähen hiljem või tulen varem ära. Viimane variant on vaid tänu sellele, et uues koolimajas ei mahu inimesed arvutiklassi ära ja õpetaja andis võimaluse kodus õppida. Õhtune õpe on samuti meeldiv, vähem tunde korraga ja klassikaaslased on asjalikud. Ei mingit naerukihinad viimastest pinkidest ja keegi ei sega õpetajale vahele oma totrate repliikidega, mida ma nagu eriti vihkan, sest ma tahan õppida ja tema lolli mängida, raisates sellega meie kõigi kallist aega. Nagu ikka, õpilased on erineva taustaga ning samas sarnaste eesmärkidega, vanuses 17-... no on üks vana mees, pika halli habemega, tundub ikka sinna 60 kanti olevat. Selline klassivend siis.
Hullult tunnen puudust trennist, sest selleks mul sellel nädalal küll aega polnud ja kas edaspidigi on.. Koolist koju sõites olen kadedusest rullis, kui bussiga jooksjatest mööda tuhisen - tahan ka!! Aga noh, ainult nädalavahetusel jõuaks, mida oleks liigagi vähe.
Aga sellised need lood hetkel on. Eks rasked ajad ole veel ees.