Õudukas.

Ma ei tea miks ma hiiri kardan, aga mäletan lapseeast kogetud kohutavat elamust, kuidas koduses prügikastis elas hiirepere. Seisin diivani peal ja värisesin hirmust, kui isa prügiämbriga õue läks, sest kartsin, et nad hüppavad sealt välja. Viimased paar aastat oleme pidanud nüüd siin kodus nende krõbistamist kuulama ja minema peletamiseks käsi plaksutama, jalgadega trampima, rääkimata lõksudest, mis klõps ja klõps aina uusi närilisi kinni püüavad. Vähemalt tänavusel suvel neid polnud, aga nüüd hakkavad külma eest soojemat paika otsima. Meie 4.korruse elamine sobib ju nii hästi selleks. Üks hiir krõbistas täna öösel meie magamistoas nurgas seisvate kilekottide kallal! Ja hommikul köögisahtlit avades, vaatas mulle vastu ka üks sell! Jätsin Tanelile rasvaste hüüumärkidega kirjakese, et ta kindlasti lõksud üles seaks.
Ja ma ei suuda rahuliku meelega minna nüüd kööki, et süüa valmistada. Lollakad.