See kuu on olnud hullumeelne. Ja samas nagu ei ole ka. Lihtsalt. Vaata, ma olin 2,5aastat lapsega täielikult kodune + eelnevad 1-2 aastat, kui ma lihtsalt olin, ilma igasuguste oluliste kohustusteta. Mu pea ei valutanud peaaegu kunagi, mu väsimus seisnes vaid selles, kuidas laps otsustas öösel magada ja vaba aega oli nagu raba. Samas suhtelesin piiratud arvu inimestega ja mul ei saanud kunagi küllalt seltskonnas viibimisest või pikemalt kodus eemal olemisest.
Ja nüüd on kõik ristivastupidi. Täielikult peapeal. Loomulikult ma olen muutustega hoogsalt kaasa läinud ja ei ohi, et oioi nii raske, sest tean, ma ei ole veel raskuse maikugi suhu saanud. Lihtsalt. Muutused on toimunud äkki ja korraga. Aga ma tõesti nautisin Mariga rahulikult koos veedetud aega ja nüüd sellel aastal tundsin, et tahaks kiiremat elutempot, see tundus õige ning tundub siiani.
Ma ei kahetse mitte midagi. Ei seda, et toona kool pooleli jäi, et miski muu oli olulisem ega ka vahepealseid aastaid, kui oli justkui võimalus tagasi minna, aga ma ei tahtnud, lihtsalt ei tahtnud. Nüüd korrutan endale nagu mantrat - ma tahan, ma saan, ma suudan. Sest me kõik oleme võimelised pingutama ja ma ei räägi siin koolist, vaid üldse... elust, perekonnast, spordist, karjäärist, mis iganes eesmärgiks võtame, teha rämedalt selle nimel tööd ja minnagi läbi kivi.
Viimasel ajal leian end kõrvutamas praegust mina ja 17-aastast mina ning ilma igasuguse üllatuseta nad muidugi erinevad päris palju. Aga mulle meeldib selle juures mõte, et kord olen 40 ja siis tundub see 23-aastane mina jällegi mõnevõrra naiivne ja rumal, aga ma praegu ei saa sellest aru, sest 17-aastasena ma ei arvanud, et kooli oma jalga kunagi tagasi tõstan ja päris tõsiselt kohe, olin teadvustanud endale, et jään põhiharidusega. Vahepeal on ju palju juhtunud ja enne kui ma 40 saan, juhtub ka palju.


Igatahes,
Sonic Youth - Superstar

ja ma tahaks olla purjus praegu. Kõlab nagu 17-aastane mina.