Aeg maas.

Täiega. Mari jäi haigeks, kõrvapõletik, saab oma esimest antibiotsi kuuri. Ja sellepärast ongi aeg maas, et kolm päeva elas mul ainult süles, olime põhiliselt diivani peal ja mina vaatasin telekat kõriauguni. Aga vahepeal mõtlesin ka ja tundsin süümekaid. Tal oli nohu, mis algas lasteaias olles, õpetaja kutsus veel järgmine päev aeda tagasi. Sellega on üldse see teema, et Mari käib seal ülepäeva, aga millegipärast õpetajad tahavad, et ta rohkem oleks, kuigi mina kui ka Tanel oleme mitmeid kordi selgitanud, et lasteaiapäevadel ma näen last nii vähe, et parem on kui sellele päevale järgneb puhkepäev ja saan kuni kooli minekuni temaga koos olla, kuid õpetajad ikka raiuvad oma rida. Igaljuhul, ma imestasin, et nad Mari nohust vaatamata andsid siiski mõista, et me ikka homme ka tuleksime. Loomulikult ma teda aeda ei viinud, kuid ülejärgmisel päeval olin kahtlevas olukorras, sest mul oli hädasti seda vaba aega tarvis õppimise jaoks, aga samas oli ta nohune, viimasel hetkel otsustasin ikkagi teda mitte koju jätta. Lasteaias ei öeldud nohu pärast mitte midagi. Nädalavahetus oli külaliste pärast kiire ja üldse ega ma polnud nii hoolikas nohu ravima nagu muidu. Ööl vastu esmaspäeva tekkis palavik, paari päeva pärast kurtis kõrvavalu, arst vaatas lapse üle ja oligi kõrvapõletik. Muidugi ma mõtlesin kohe selle peale, et ma ei olnud piisavalt hoolas ja nii põletik tekkiski.
Ma ei salli sünteetilisi ravimeid, tablette ja asju, mida ei saa 100% usaldada, kuigi meile antakse mõista, et rida E-aineid laste köha- ja nohusiirupides on täiesti ok, minu meelest ei ole. On olemas alternatiivsed võtted, kuigi neid kiputakse vähem oluliseks pidama ja samas leidub ka infot, kus väidetakse, et rahvameditsiinis tuntud küüslauk pole midagi nii suurepärane kui arvatakse, siis minu usk nendesse pole veel kadunud. Kindlasti on hetki, kui nendest võtetest ei piisa, siis ma ei lase lapsel piinades olla ja loomulikult annan talle vaja mineva ravimi, kuid ma ei haara iga tekkiva palaviku puhul Panadoli järgi ja õnneks pole Mari perearst kergekäeline antibiootikumide välja kirjutaja. Aga mulle meeldivad inimesed, kes ei lähe süsteemiga kaasa ja uurivad sügavamalt alternatiivsete meetodite kohta ja nemad ei kipu peaaegu üldse tavaliste arstide poole pöörduma. Samas tuleks osata õigel hetkel abi küsida, mitte minna täielikult äärmusesse.
Ja nüüd ma otsustasingi, et harin end selles vallas rohkem, tegelen aktiivsemalt Marile kasulikke teede sisse jootmisega(ka haiguse vabal perioodil), teen jälle ühe greibiseemne ekstrakti kuuri läbi, piiran magusa söömist, mis vahepeal ülekäte läks ja korrigeerin veidi toidulauda, mis viimasel ajal on unarusse jäänud.

Ja siis mõtlesin seda ka, kui rahulolematu ma olen seoses nii vähese trenniga, et otsustasin väikese muudatuse ette võtta ning üritada kahel korral nädalas, kui Mari olen lasteaeda ära viinud, seada oma sammud A.Le Coq spordihoone poole ja joosta sealsel siserajal ning hakata jõusaalis käima. Jaaaaaaa!! Selgituseks, et lihamäed pole mu eesmärk, lihtsalt ütlen, sest mõnel on ikka see iganenud arusaam, et jõusaalis käivad ainult Ott Kiivikase fännid vms. Ja siis sellel kolmandal korral, kui Mari on taas lasteaias, külastaks basseini, kuigi ma kardan, et seda iga nädal juhtuma ei hakka, aga parem vähem kui mitte midagi, eks.

Ja siis loooomulikult õppida, õppida, õppida.

Ja muideks, käisin viimati hambaarsti juures 7 aastat tagasi ning eelmisel nädalal sain kinnitust, et mul pole selle aja jooksul ühtegi auku tulnud, misssasjaaa, sest varem oli mul koguaeg mõni auk. Kuid mind ootab ees hoopis üks eriti tore operatisoon kuu lõpupoole, nimelt tarkusehamba eemaldamine. Jah, õudusjuttudega olen ennast juba liigagi hästi kurssi viinud. Õnneks mulle tohutult maitseb jogurt ja kohupiim, aga näis, kas siis ka kui see on vähemalt mitu päeva ainukeseks toiduks.