Kuule, ma polegi ju paljudest asjadest rääkinud.
Näiteks, milline see hamba eemaldamise op oli. Vastan, et see oli ebamugav, vastik, kuid üleelatav. Operatsioon kestis tsipa üle 1,5 tunni ja maksis korralikult. Kerge just ei olnud. Õnneks närv jäi puutumata, aga arst ei osanud opi planeerides ennustada, et viimane purihammas ette jääb, mis selgus alles operatsiooni käigus, sest tarkusehammas ei tahtnud mitte kuidagi ära tulla, millest ta järeldaski, et miski jääb teele ette. Ta kangutas tükk aega ja mina mõtlesin vaid sellele, millal see ometi läbi saab. Õnneks oli mu nägu kaetud, ainult nina ja suu jaoks oli ava, seega ma ei näinud suurt midagi, kuigi nina ja kile vahele jäi väike pragu, kust vilksamisi nägin hirmuäratavaid kange ning veriseid kindaid, mille järel otsustasin edaspidi silmi kinni hoida. Lõpp oli vast kõige vastikum, sest tuimestus hakkas tasapisi oma mõju kaotama ning kõige valusam oli moment, kui hammas välja tõmmati. Arst ütles, et mu põse - ja lõuapiirkond läheb arvatavasti siniseks ning tekib korralik paistetus, aga vot ei läinudki õnneks nii. Siniseks ei kiskunud, paistetus tekkis jah, kuid mitte nii hull nagu oleks võinud arvata, sest pikalt kestnud lõikus põhjustas päris korraliku trauma. Kojuminnes soovitas ta võtta sisse tugeva annuse valuvaigisteid ja lähipäevad rahulikult veeta. Eelnevalt olin lugenud suu avamise raskustest ja söömise vaevalisusest, mis mul möödusid leebelt ja kiirelt. Juba järgmisel päeval sõin tahkemat toitu ja rääkida sain normaalselt. Paari päeva pärast tekkisid väga tugevad peavalud ja lõualuuvalu, mis mulle esialgu muret valmistas, kuid arstiga rääkides, sain teada, et tegemist on normaalse asjaga ja võib kesta mitu nädalat. Jällegi läks õnneks, sest pärast niitide eemaldamist valud kadusid, nii et jõudsid kesta vaid kolm päeva, kuigi need olid mu jaoks kohutavad kolm päeva, sest ma pole ealeski selliseid jubedaid peavalusid kogenud. Kui aga need läbi said, siis läks aina paremaks ja nüüd pole ige enam hell ka, vaid koogin vilunult toiduraasukesi august, kus kunagi peesitas hammas.
Ja meie külmkapp on paar viimast kuud olnud lookas ravimitest, sest Mari on selle aja jooksul suutnud põdeda liialt palju haiguseid, et seda normaalseks pidada ja seepärast arvavad arstid, et tal on adenoidid, kuid see selgub alles järjekorde haiguse tervenemise järel kui saab teha röntgeni. Seega on mu kooliskäimised olnud lünklinkud ja ka õppida pole saanud täpselt nii nagu sooviks, aga olen hakkama saanud.
Ma küll mõtlesin, et miks ma, hull, läksin sinna laia matemaatika gruppi ja ega ma pole selles aines just tugev, kuid on tekkinud huvi numbrite vastu ning mind paelub see üle oma varju hüppamise tunne. Näis mis saab, esimeses tunnikontrollis (kordan - tunnikontroll, mis oleks ilmselt kitsas matemaatikas korralik kontrolltöö) kukkusin läbi, mis pakub mulle praegu isegi nalja, aga eks me näe kui kauaks. Vähemalt võib kergendatult hingata, et esimene 2 on käes.
Ikka on naljakas.
Ikka.
Aga mul on uus lemmikaine - ajalugu. Jah, peaaegu vist ainult tänu õpetajale, kes seda nii suure huvi ja püüdlikkusega tahab meile õpetada. Esimese perioodi hinne ilmestab mu vaimustust. Loomulikult ei tule alla 5 kõne allagi.
Meeldivuse parameetri teise otsa liikudes näen ma suurt ja rasvast vene keelt. Ma ei jaga mitte ainsamatki soovi seda õppida. Suur null. Ma ei tahaks, et see nii oleks, aga ei suuda end selle õppimiseks mitte mingil moel sundida. Ei vähimatki kahetsust ega süütunnet, kui vene keel osutub selleks tunniks, millest ma juhuslikult puuduma pean, sest last ei saa üksi koju jätta. Nimelt algab esimene tund nii vara, et keegi ei jõua enne Mari juurde kui mina pean juba bussi peale minema. Niigi ohverdab isa enda tööajast mõned tunnid, et ühel või kahel korral nädalas oleks mul võimalik esimesse tundi minna. Kui Mari on lasteaias, siis seda probleemi pole, aga nagu ma kirjutasin eelnevalt, siis viimased kuud on suurema ajast kodus olnud.

Lõpetuseks.
Tsitaat Boccaccio raamatust "Dekameron" (jaaa, kohustuslik kirjandus. mitte üldse enam selline tüütus nagu see kunagi oli)

Mees on naise pea.

Ürita nüüd mõelda.