Käes on kõige vastuoluliseim kuu ÜLDSE. Kogu aasta peale pole ühtegi nii minu poolt vihatud kui ka armastatud kuud kui seda on detsember.
Esiteks.
Noh, see tilulilu, tead küll. Kõik kohad, KÕIK kohad on täis jõulutilulilusid, sa tead, ma tean, nad teavad, nad ostavad, mina ei osta. Põhimõtteliselt.
Teiseks.
Söömisorgia. Ei vaja kindlasti lisaks kommentaare.
Kolmandaks.
Kingitused. Kuna meil kehtib endiselt reegel, et ainult lapsed, siis ka see tekitab peavalu, sest ma tean kui täis on kõigi mu õe-venna laste riiulid, kapid, kastid, aga ma tean ka seda, kui väga meeldib ühele lego või teisele autod ja kolmandale ehted. Ja ma tean ka seda, et neil lastel on palju lahkeid kingitoojaid, keegi oma lemmikasjad ilma küll ei jääks.
Neljandaks.
Ma vihkan endiselt jõulupühi, mis tuleb veeta linnas - tehistulede keskel, kaugel puutumata lumest ja metsast.
Viiendaks.
Heategevus on tore. Füüsikaõpetaja mõttetera ilmestab kogu asja suurepäraselt : " Iga õige ameeriklane võtab endale jõuludeks koju ühe kodutu. Paneb ta riidesse, toidab, kasib ja kui jõulud on läbi, saadab uksest välja. " ehk siis, jah, väga tore, et mõeldakse puudust kannatajate peale, annetatakse, aidatakse, lauldakse, kogutakse, kindlasti ei valmista see ühelegi neist pahameelt, ka kindlasti mitte abivajajale, aga pagan, see asi ei saa olla mingi uhkuse asi, et näe, on jõulud ja kui ma nüüd aitan, siis see oleks umbes nagu lunastus terve aasta tehtud pattude eest. Linnuke on kirjas.
Heategevus on siiski tore.
Kuuendaks.
Et miks siis armastatud, sa küsid. Ma vastan, et jõulud, lihtsalt ja suus on hapukapsa mekk.