TR

Käisin täna esimest korda Tartu Rattarallil, nats nakatav, mõtlen juba järgmise korra peale. Nagu ikka, nagu alati oli eelnev trenn minimaalne, lihtsalt pole olnud aega ja khmm.. tead küll, seda tahtmist ka vist, pea norgus peaks tunnistama. Seepärast üritasin Rattaralli eel mõelda, et võtan sõitu väga rahulikult ning üritan oma jõuvarud ikka lõpuni hoida, mitte distantsi esimeses pooles ära kulutada. Õnneks nii ka läks. Startisin eelviimases grupis, sest osalesin esimest korda, siis pannaksegi viimasesse või eelvimasesse. Kõige lahedam oli, et Tartu liiklus seisis meie pärast, nii tore ja veelgi lahedam oli näha ees lõputut ratturite merd, nii lahe. Üksteise vastu ollakse muidugi toetavad ja sõbralikult nagu rahvaspordiüritustel ikka.

Muidu, rada oli lihtne, mõned tõusud, aga ka langusi ja minul hakkas raske siis kui finishini oli jäänud 10km ja kui ma seda silti märkasin, siis sain oma motivatsioonilaksu kätte ning olek läks paremaks. Päästis ka viimane toidupunkt, sest mul oli kõht niiii tühi. Kui ma mõne tuttavaga käest uurisin, kuidas nemad sõid-jõid rajal, siis oldi üldiselt tagasihoidlikud, piirdudes mõne ampsu või sõõmu veega. Seevastu mina jõin oma 1 liitrise pudeli poole distantsi peale peaaegu tilgatuks, sõin kahes (kokku oli kolm) toidupunktis mõnuga ja tundsin, kuidas see mõjus hästi ja andis jõudu. Kas mina olen imelik või nemad..
Aeg oli oodatust parem, sest ma ei lootnudki alla 3 tunni sõita. Aeg oli 2:40, täpsed tulemused pole veel üleval, aga sinna kanti. Ja järgmine aasta ma luban trenni teha, siis tuleks aeg kindlasti parem. Ma lubasin eelmine aasta ka, et tänavu olen triatloni jaoks paremas vormis.. nätaki, eelmise aasta omast hullemgi, vette pole selle aasta sees saanudki, jooksen vähe ja nagu sa juba teada said, siis ratta seljas pole mind õieti olnudki.
Aga kas sa tead, et laps käis ka oma esimesel sõidul. Esialgu oli pisut tüdinud, sest ootama pidi ning väga palav oli, aga finishis saadud jäätis ja muu nänn tegi olemise lõbusamaks. Jõi esimest korda limonaadi, alguses ehmus iga sõõmu peale (kihisev süsihappegaas) ning pärast juba meeldis. Nii vähe oligi selleks tarvis. Ühel päeval sai nätsu, kui hoidsin üht teist last ja nende peres on tavaline, kui laps nätsutab, siis oligi jube koomiline vaadata, kuidas minu laps üritas asjast sotti saada, pärast sai ka, jällegi oli selleks nii vähe tarvis.
Täna joonistas arvutis karusid ja tüdrukuid, minu väike laps.

Igatahes, lapsest ei hakka praegu rääkima, võibki jääda jutustama. Parem lõpetan sellise noodiga, et võta ka mingist sellisest asjast osa, sest kui muidu väga sporti ei viitsi teha, siis pärast on nakkus küljes ja tulebki iga teatud aja tagant käia end nakatamas. Mis kõige tähtsam - see mõjub.
Laps on oma alguse teinud.