~~_~~

Bah! Ja ongi september praktiliselt käes. Suvi läinud jälle liiga kiiresti. JÄLLE. Täpselt sama jama iga aasta. Kaua võib? Millal suvi aeglasemalt kestma hakkab?Ah? Millal? Ära ütle, et lapsepõlves, siis ei juhtu seda enam iialgi. Lootust peaks ju hoidma.
Kui see suvi nüüd kuidagi kokku võtta, siis häid sõnu ma eriti ei kasutaks, just enda kohta vist. Olen endaga halvasti käitunud ja mulle tundub, et ka Mari ja Taneliga. Vähemalt Tanelilt olen selle kinnituse küll saanud, Mari jaoks olen ma muidugi maailma parim kokk ja emme, aga minu hing kisub. Tunne on umbes sama nagu enne seda, kui Mari eksisteerimisest teada saime. Üritan leida igast päevast midagi, mis aitaks õhtuni välja venitada, kuid ma ei leia midagi. Ainult alkohol ja söömine panevad südame rõkkama ning seda ka lühikeseks ajaks, pärast on halb ja süümepiinad. Keha annab ka märku, et asi on hapu, mitte hull, aga see veidi hirmutab, kui mul on näonahk korrast ära, suunurgad katki, herpes huulel, jubekole nohu ja kurguvalu. Immuunsus on ilmselt nõrgenenud. Rääkimata väsimusest, tuimast olekust ja sellest, et ärritun kergelt. Mina ei tea enam, iga päev ma mõtlen, et tänasest peab see muutuma, aga ei tule üldse välja. Viimane kord, kui väljas käisin tüdrukutega, siis jõin endale mäluaugud. See ei peaks ju nii olema? Ma olen ema ja naisterahvas ja täiskasvanud. Ma ei tahaks selline ema, inimene, naine olla. Piirid on uduseks muutunud.
Kui ma vahepeal mõtlesin, et äkki peaks hakkama trenni tegema või midagi, saab äkki normaalse elu peale tagasi, aga motivatsioon on suur 0. Ma ei viitsi, ma ei taha, ma ei ei ei ei. Ja nii ongi. Missugune vaevlemine, maadlemine iseendaga. Kunagi päästis mind Mari oma sünniga, see oli muutus elus, mis võttis kogu mu energia, nüüd otsin uut muutust, kuigi kas elu peabki selline olema? Ühest muutusest teise, ma ei julge ju. Tanel abielluda ei taha, teist last me kumbki ei taha, lahku ka ei taha minna. Mis ma siis tegema pean? Indiasse palverännakule? Vabastava hingamise kursustelele? Joogasse? Kirikusse? Äkki see on lihtsalt põgenemine ja lõpuks on asi jälle mäda.
Vahepeal käisin Toomemäel raamatut lugemas. Linnas jalutamas vihmaga. Tööl käisin ka. Sealt tulin aga ära, sest elurütm läks nii sassi, öötöö on vastik.
Ja reedel kutsusid klassikaaslased väikesele istumisele, nagu nad seda ise nimetasid. Väikesele. Pean end kõrge ja punase taraga ümbritsema siis, et piiri taga olev alkohol oleks kättesaamatu ning koju jõuaks kindlasti enne 7 hommikul.

See oli laupäev. Turvaliselt Taneliga.