#

Mul on üsna halb võime rabada mitmel rindel korraga. Tahaks kõike võimalikult hästi teha, aga kui peab mitmele asjale korraga mõtlema ja mitme asjaga korraga tegelema, siis on raske end jagada ja eriti jagada aega, et üks asi ei saaks teisest või kolmandast vähem tähelepanu.

Arvasin, et sain oma praktilise tööga joonele, et saab hakata pihta, et juhendaja olemas ja teema ja raamatukogus käidud ideid, mõtteid, infot ammutamas. Ja siis - laks vastu põske. Juhendaja kirjutas kena kirja, et olen avalduse esitamisega hiljaks jäänud ning pole muud kui jääb järgmisesse aastasse. Perse. Ma tean, et mul on raskusi mingi asjaga lihtsalt pihta hakata ja olla konkreetne oma mõtete, teostamise ja ideede osas. Ma tean. Jälle üks minu nõrk külg. Pea oleks nagu mõtteid täis, kuid ma ei suuda neid välja öelda, isegi mitte endale. Korrastada neid mõtteid ning vormida suurepäraseks ideeks. Mind isegi väga ei koti, kui need ideed on ära leierdatud või juba tehtud nagu juhendaja ütles minu väljapakutud mõtte kohta. See on miski, mida ma tahan teha ja kui ma tahan, siis ma teen ka. Kui veab, siis lähenen asjale teise nurga alt, aga idee jääb ikka samaks, võib-olla ei vea ka ja ma kordan, aina kordan seda, mida on tehtud juba kordi ja kordi. Ausalt, mul on savi, ma ei aja originaalsust taga, mulle pakub naudingut puhtalt protsess ja kui ma ise olen tulemusega rahul, siis mis saakski veel olulisem olla? Teiste arvamus? Võib-olla. Selle peale ma praegu ei mõtleks, eks pärast põen ja seedin ja nutan ja valutan.

Mul on meeldiv side tekkinud ühe klassiõega, kes liitus meiega sellel aastal. Ta on elanud Ameerikas aastaid, on minust mitu aastat noorem, oma alal tubli tegija, saanud tunnustus, töötanud tuntud inimestega ja ometi on sellisel inimesel päris korralikud heitlused enda sees, mis on minu jaoks üllatav. Arvestades tema elukäiku ja elukogemust võiks arvata, et enesekindlust ja võimekust on rohkem kui küll, aga võta näpust. Ilmselt toimub meie kõigi sees pidev heitlus, aga hästi petate ära küll. Mul on tihti tunne, et olen ainuke, kes maadleb, kõik teised teaksid justkui täpselt, kuidas oma elu korraldada.

Laupäeval sain isalt kenad valusad sõnad. Okei, ta oli purjus, aga fakk, ma ei jõua välja kannatada seda, kui ühel õhtul suudame täiesti ilusasti rääkida asjad sirgeks ja järgmisel päeval ta lihtsalt plahvatab ning kogu paks pask valgub mulle peale. See riivas mind nii, et ma ütlesin talle valusaid sõnu vastu, sest ma tean, et siin elades ei saa jääda vaikseks ning lasta endaga nii teha. Nii nagu kunagi, kuigi ka siis polnud ma väga vait, aga ma ei taha, et Mari meie omavahelisi konflikte pealt näeb ja salvestab need oma väiksesse peakesse. Võib-olla oleks hoopis õigem vait olla, et mitte õli tulle valada, aga minu isa puhul on küll nii, et kui on saanud paugu vastu, siis tõmbub tagasi ja 10 minuti pärast tuleb vabandust paluma, kui mina olen suutnud end juba paiste nutta. Ma ei taha üldse, et Mari selliseid asju näeks, aga laupäeval ta nägi ning aina paitas ja paitas mind. Aga meil pole mujale minna ja ma olen endiselt rahaliselt põhjas ja kui ma ka poleks, omaksin tööd, siis ei elaks me siiski ära, vaadates üürikorterite hindu. Mind aitab ainult praegu see, et pean saama nädalavahetusteti üheks õhtuks välja, muidu oleksid ajud veel rohkem krussis. Võib-olla on see vale, aga inimestega suhtlemine aitab väga.
Laupäeval läksingi oma paistes silmadega ja kuigi ma läksin üksi, ei saanud kedagi kaasa, sest kõigil olid omad asjad või põhjused, siis panustasin selle peale, et näen mõnda tuttavat äkki. Ja läks õnneks, nägin. Asja negatiivne pool on, et igasugused tüübid kipuvad üksikule naisterahvale väga külge end pookima. Hea nali peitus selles, et suutsin need diskopepud Rokiklubisse vedada ja ülbelt sinna jätta. Nats oli paha tunne, aga äkki oli neil isegi tore. Ise läksin sünnipäevale, kus ma ei suutnud kutsumata külalisena ühtki jooki ega sööki võtta, täitsa kaine tunne oli ja koju jõudsin ka varem kui tavaliselt. Näe, mõnikord oskan isegi parem inimene olla.

Lihtsalt üks nunnu lugu.