Isver, isver, isver. Mul on nii suur kihk oma teerajale lisada juurde veel käike, looklevaid, üles-alla, mägedega, sopaseid, ilusate aasadega, andke mulle kogemusi, andke mulle valusaid hoope, vabaduse hõngu, tahan kuuluda, tunda uut, tahan olla kartmatu, et kaotades ei kaota ma tegelikult mitte midagi. Suur joovastus on inimestest. Inimsuhetest. Naistest, meestest, vanadest, noortest, loomadest - ma kuulan teid, ma tahan teid lugeda. Isver, kui põnevad te olete. Miks te olete nii põnevad? Kuidas ma sain alles nüüüd sellest aru? Kuhu ma olen kaotanud kõik, kes on olnud? Ma ei tahaks mitte kellelegi teist liiga teha. Isegi teile, sitapead. Ja ma olen üle sellest, kui te tahate mulle haiget teha või teete kogemata, mis siis, te olete kõigest inimesed. Kõigest. Nagu minagi, kes teeb ka haiget.
Jah, ja lõpuks tuleb siiski nentida, et me tahame siiski üksteiselt lohutust, sõltume inimsuhetest. Kuidas saakski olla teisiti? Me oleme sitapead, aga me otsime kõik midagi ja, kus mujal see olla saakski? Kui minus ja sinus. Inimestes.
Üks meesterahvas kutsus mind koos Mariga välja, et viib meid kuskile, teeb meile laheda õhtu. Kaotasin keele, kökkmökk. Selle mehega pole mul midagi rohkemat niisama jutustamisest olnud, ta on selline mõnusat rocknrolli tüüpi inimene, aga ma ütlesin kohe, et sorri, aga lapsega ma ei tule. Hiljem mõtlesin, et miks mu reaktsioon automaatselt selline oli. Sest ta pole see mees, aga samas ka mitte veel sõber. Juu on mul nii suur kompleks tekitada Marile mingid segased tunded, kuigi kõik meestuttavad pole ju kohe need mehed. Ka mees võib olla sõber, Jaanika. Klapp temaga ongi minu poolt vaid sõbra tasandil, mitte midagi sügavamat ega rohkemat. Ütlen ausalt, tunnen sõbrast puudust, sest koos Taneliga kadus just taoline sõber. AGA seda julgust mul veel pole, et mõne meesterahvaga teda tutvustada, ilmselt nõuab see midagi rohkemat.
Inimesed, te olete turvalisemad kui ma arvasin.
head aega, 2013
Mari tegi minust ise selle pildi.
Maailma kõige numpsikum.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar