ijah

issand, kui seksmees. kõige hullem on see, et väga ühe tuttava moodi.

Mul on kole ja hirmus vajadus muutuste järgi. Kole ja hirmus, sest ma ei soovi eriti muutusi, need on tihti ebakindlad ja täis kahtlusi. Vajadus just muutusi endas teha, visuaalseid kui ka sisemisi, kuigi sisemini muutus on pidev. Täna pole ma enam see, kes olin eile, tead küll.
Kui ma mõtlesin, et odava ja suvalise juuksuri juurde ei taha minna ning lemmar salon+ on kallis, siis saatus saadab mu juurde läbi tutvuste neiu, kes teostab pädeva lõikuse 5 euro eest. Kas jumal on tõesti olemas? Ma pole teda veel kutsunud külla, kuid ühe noormehe juuksed oli ta oma kätega hästi teinud. Nõustuksin kõigega, mida ta teha otsustab mu karvadega, juba see on märk millestki, minu puhul vähemalt. Avatud muutustele. Vau.
Ja mõni inimene suudab ikka üllatada. On üks inimene, mees, kelle suhtes oli mul algusest peale kahtlane tunne, kuigi see tunne oli igasti õigustatud, jep, litsmees, aga ma pole põnevamat juttu ammu kuulnud. Ei midagi seotud enda ego paitamisega või kellegi teise, lihtsalt arutlus maailma toimimisest. Ta on minust veidi üle 10 aasta vanem ning suudab mu peaaegu surnuks rääkida oma lugudega. Kas vanemad mehe ongi ausamad? Konkreetsemad? Või osavamad lihtsalt? Minuvanused kipuvad rääkima seda, mida ma kuulda tahan VÕI seda, mida nad arvavad, et naised kuulda tahavad. Ja kui nad praktiliselt kõik seda teevad, siis paneb ju mõtlema.. et oot.. need sõnad on kuuldud, see mõte on läbi käinud juba. Jama on, kui ma suudan asjast läbi näha. Osavam vale on igaljuhul parem, ausust kardavad nagunii kõik, seda loota oleks naiivne, tahta ju võin, aga sellest ei piisa.

Ja teeme nüüd nii, et mitte keegi ei loe mulle enam sõnu peale, et äkki ma peaksin end tagasi tõmbama, vähem väljas käima, vähem teatud tegusid tegema, vähem, vähem, vähem. Te ei pane mind olukorra tõsiduse üle nii mõtlema. Te ei pane mind turvalise seksi üle nii mõtlema, te ei pane mind sittade meestega suhtlemise üle nii mõtlema, te ei pane mind mitte midagi tegema nii. Ärge vaevuge, see on mula mu jaoks. Kuigi.. ma pole mitte kellelegi nii otse öelnud, aga hakkab kuidagi pinda käima.

Lisaks sain täna paraja šoki, kui tekkis kahtlus, kas me üldse Pärnusse saame minna jõulude ajal, sest ma vihkan siin kodus olemist sellisel ajal. Eriti koos isaga. Ma oleksin end koos Mariga ilmselt kellelegi nagunii külge pookinud, aga see oli hirmus tunne. Pealegi taipasin täna veel tänu õele, et teeme isaga üksteisele kordamööda haiget. Nentisime, et ta ei saa olukorraga hakkama ning minagi tunnen liigagi tihti viimasel ajal, kuidas kõik üle pea lendab.
Issand, mul on Marist nii kahju, ma ei ole olnud kõige stabiilsema närviga viimasel ajal + pinged isaga  + isa joomised, mida Mari nägema peab. Ma nii vihkan ennast, et olen ta siia toonud.
Mida ma teinud olen?

Apppi.
Ma lähen katki varsti.


Ja samas.. kui sa teaksid, kui lahedaid inimesi olen kohanud. Ma ei teadnudki, et inimesed võivad üldse olla lahedad. Olen alati liiga kriitiline olnud. Tavaline oli, et mul olid vaid mõned üksikud, kellega kuskile välja minna sai, kasvõi niisama kohvikusse ja nüüd.. on neid palju rohkem. Ma ei räägi siinkohal nendest meestest, ma räägin juurde siginenud sõpradest, tuttavates. Aga ka need mehed on inimesed ja üks meeldivam või vähem meeldivam kui teine. Nad on nii erinevad ja samas nii sarnased - üksikud otsijad, kes tüdinevad maksimaalselt kuu ajaga ning kardavad sügavat suhet. Kardan ka. Sest sitapeasid on liiga palju.
Kuidagi on need mehed ringiga tagasi jõudnud mu juurde, sest need, kes olid alguses, on end taas ilmutama hakanud, ma ei tea miks. Ühega on põnev, hästi aus asi. Too sama, kes mind surnuks räägib, kuigi tal tulevad sebimisvõtted nii kergelt, mis mind alguses häiris, siis ilmselt olen ma lihtsalt harjunud ja taban ära, pealegi on hea, et ta ei pinguta hullult. Pealegi on asi paigas ja ma ei taha teda endale ning vastupidi, need sebimisvõtted on pigem kujunenud juba niisama pullimiseks, lihtne mänguilu. Veider, kuidas üks nendest meestest hakkab peaaegu, et sõbraks muutuma, kellele saadki süüdimatult kõigest rääkida, kellele usaldad lugusid, kellega koos sööd öösel sülti ja praetud kala ja kelle kaisus mõni hommik ärkad. Jajah, muidugi, võluv on ta ka. Ja üleüldse esimene mees, kes mulle oma kitarri mängimise oskusi on demonstreerinud. Teab küll, mis nuppudele tuleb vajutada, et naistele muljet avaldada ega tal ilmaasjata ka kolme kassipoega ei ole.

Ühe postituse jooksul emotsioonid äärmusest äärmusesse, nutt ja naer. See on pidevalt, nii väsitav.

ja ma ei tea endiselt mis must saab

tahaks olla vanem, omadega natuke rohkem mäel, tahaks mööduda praegusest eluetapist, tahaks ennast mõista. tahaks rahu näha.
tead, elu sitemates perioodides tulevad kõige paremad sõnad, eneseväljendus immitseb kõikjale, vajadus end realiseerida läbi loomingu on nii tugev, kirjutaks kümme kirjandit jutti, värviks väsimatult kõike, õmbleks kõik riided selga, õpiks kitarri, luuletaks, tantsiks. laseks meeled vabaks.