Iseendaga.
Ma seisan, kukun.
Hullun.
Nägin täna midagi unes, kuid ei mäleta hästi. Juba ammu ei mäleta oma unenägusid, väga ammu. Nii vähemasti tundub. Aga see tunne, mis mind hommikul valdas.. kui veider. Päev sai teistsuguse hingamise. Äkki piisabki vaid unistamisest, et seda saavutada?
Mõtle, kui palju on elult veel õppida. Kõik õppetunnid on veel ees, mõned juba ära olnudki.
Ma ei julge isegi oma mõtteid väljendad, neist rääkida. Mõtle, kui palju tõde ning valet seal olla võib, sest ega mina ju ei tea.
Kus ma olen? Kes ma olen? Milleks?
Jah, tean, et sellel kõigel on põhjus, eesmärk, õpetus.
Jaks kaob.
Aga ma tean, et ükskord olen ma omadega mäel. Kõrgel ja sõltumatu. Suur ja tugev.
Mari Polkinen - Avar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar