Mnjah, ei tasu kahelda ammustes tõdedes. Näiteks selles, et hakkad teatud asju hindama, siis kui neid enam pole.
Isssssssand, kuidas ma igatsen oma kaamerat ja pildistamist.
Issssssssssand, kuidas ma igatsen kedagi enda kõrvale.
Isssssssssssssssssssssand, kuidas ma igatsen kodu.
Issssand, vanaema sall on ikka kuskil Shootersis.

Mu peas on sõda. Kohutav sõda. Pean leidma endale pidepunktid, mille kaudu kompamisi üles ronida. Tean, et see kõik pole asjata, peab olema põhjus ja tagajärg. Kas või valus õppetund, kas või .. et hiljem kõik helgem oleks.
Vaatasin täna vanu pilte kevadest ja suvest. Vähemalt on, mida oodata. Vähemalt miski siin maailmas on kindel.
Peaksin endaga midagi peale hakkama ja kuigi ma tahaksin väga kedagi, kes mind aitaks, siis teades end.. ma ei laseks end aidata.
Tahaksin karjuda, joosta metsa, kallistada puud ja tunda tõelisust. Et SEE miski just tollel momendil on kõige õigem terves universumis. Et ma oleksin üksi ja ei kardaks. Või, kui oleks suvi, siis langeksin merre ning tunneksin selle suure vee püsivust ja vabadust.