.

Kohutav, kohutav, kohutavalt kohutav, kuidas KÕIK on peas KINNI. Kogu su elu on peas kinni. Mõtted loovad tuleviku, mõtted kujundavad mineviku, mõtted panevad toimima oleviku. Miks? Mille jaoks see hea peaks olema?
Ma tahaks ärgata, nii tahaks. Tunne on nagu oleks kuskil lumises koopas, tundetult, ootamas kevadet. Ootamas midagi, oleks nagu kuulnud ja näinud kunagi. Olen unustanud.
Huvitav, kuidas ma seda vaikset hääbumist ei märganud. Üldse ei märganud. Hetkes elamine, absoluutselt, üdini, täielikult... äkki ärkaks?
Võiks.

Tahaks kevade hõngu tunda

Keegi võiks tulla ja öelda, et ta on õnnelik, et tal on see ja see hästi. Too ja too asi korras.
Võiks.
Ma nii tahaks.

Kuigi.
Ma ei tahaks inimestes kinni olla, aga hakkan haakuma. Kinni jääma, kiinduma, otsima, kaevuma, sukelduma. Nad on kui postid, mille najal seista. Soojad ja turvalised kampsunid, mille sisse end kerra tõmmata. Ei, ma ei ole naiivne. Ma ei tahaks ja kui ka olen, siis paras mulle. Ja ma ei tahaks olla vaid see, kes otsib turvatunnet, kes ootab, et just teda kuulatakse, et just talle abi pakutakse. Tean päris mitut inimest, kellele ma tahaks öelda, et kõik saab korda, et kõik on veel võimalik, et kõik pole veel päriselt kõik, et kuskil on veel midagi, et tasub veel oodata.
Kuid ma pole julgenud veel. Tunnen end nõrgana.

Igatsen kõike ja kõiki, keda enam pole.

Kuid ma ei kahetse midagi, päriselt. Tean, et võin seda liigagi tihti korrutada, kuid mitte enda veenmiseks, vaid selleks, et teaksid. Kuigi mul on hetkel ääretult sitt aeg elus, siis ma ei pööraks midagi tagasi.
Mul poleks nagu midagi ja samas on nii palju.


.