Kui saaks vaid mõned kivid südamelt ära..
Mitu suppi oleks vaja ära süüa, mis keetnud olen..
Korrastada oleks vaja. Tuulutada oma sisemaailma. Kuidas? Ma ei oska.
Kuigi sain vahepeal meeldiva tõuke enda korda saamiseks, siis nüüd sain aru, et see tõuge peab tulema eelkõige endast. Mitte sõltuma kellestki. Ometi. Sõltub, oi, kuidas sõltub. Nii ma pendeldan, mõtlen üle, tunnen ühel päeval end teotahtelisena, tugevana ning järgmisel päeval kukub kõik kokku. KÕIK. Ei suuda liigutada, ei taha mõelda, leotaks end pahedes. Igasugune negatiivne tagasiside kosmosest, elust või kuratteab kust veel, lööb rööpast välja, ka pisemgi asi. Pidev kodusõda endaga. Koguaeg. Millal ometi tuleb tõus?
Samas.
Ma tunnen, kuidas see kõik peab midagi õpetama. Ma ei tea veel mida, kuid ei tunne, et praegune periood oleks üdini halb. See on veider kooslus, tunda raskust ning samas aru saada, et see on nö kasulik raskus. Hea ja halb koos, mis ei tee kokkuvõttes olukorra normaalseks vaid .. ma ei oska seletadagi. Olen rahul ja ei ole ka. Olen õnnelik ja ei ole ka. Olen omadega persses ja ei ole ka. Olen peojanus ja ei ole ka. Olen täis motivatsiooni ja ei ole ka. Olen kiindumas ja ei ole ka. Olen enda kohta nii palju õppinud ja samas nagu ei tunnekski ennast üldse.
Tahaks midagi uut, samas kardan.
Ja ei karda ka.