Kui ma eile linnas kõmpisin, et oma Krooksu unustatud asju kätte saada ning oli pühapäev ning oli ilmeline ilm ning mul oli halb olla ning mul oli suuur uni ning mul oli häbi, siis otsustasin, et see peab lõppema. Inimesed, kellelt ma ei ootagi, et nad hoolima peaksid, ütlevad mulle seda. Tean, et asi pole veel kõige hullem, aga selge on see, et algus on tehtud. Asi on käest läinud. Mu teod muutuvad aina hirmutavamaks. Mällarisse joomine on tavaline ja kogused järjest suurenevad ning aina tihedamini ärkan kohtades, kuhu jõudmist ma ei mäleta. Aina tihedamini pean teistelt küsima, et mis juhtus. Pole ju normaalne?! Kaotan asju, kaotan ennast, kaotan väärikuse.
Paus on hädavajalik, pean teiste asjadega tegelema hakkama. Oma energia asjalikemale tegevustele suunama. Millal ma viimati kinos käisin? Või lihtsalt söömas, ilma joomiseta? Mõnel näitusel? Lugesin raamatut? Kudusin? Joonistasin? Ujusin?
On aeg hakata end paremini kohtlema. Ja seekord on mul selleks jõudu ning motivatsiooni. Tunnen, et on.

!"#¤